Jaanus Raidal: Reformierakond on Otepääl kehtestanud hirmuvalitsuse
Millega praegu tegelete?
Hetkel võtan päikest, kui olla päris aus. Laiemas plaanis elan rahulikku rantjee-elu. Aktiivset tegevust on praegusel perioodil suhteliselt vähe, küll aga valmistun järgmisteks kohalikeks valimisteks. Usun, et kõrvaltvaatajaks ma seal ei jää. 25 aastat tagasi kirjeldasite te üsna detailselt, kuidas toimiks isemajandav Eesti ehk IME. Visioon täitus, teistest selle loojatest on saanud riiklikud tipp-poliitikud... Aga teie?
25 aastat tagasi peeti seda, millest ma rääkisin, utoopiaks. Viis aastat hiljem oli see reaalsus. On, mille üle mõelda... Aga see, et teised samal ajal poliitikas alustanud inimesed on tipus ja mina mitte... Ühel hetkel muutusid afäärid liiga räpaseks ning ma ei tahtnud seal enam osaleda.
Kas sellest võib teha järelduse, et koos teiega alustanud ja nüüd tipus olevad poliitikud on kõik üsna räpaste kätega?
Mitte kõik. Erandeid on. Aga aatelisemad on reaalne elu kõrvale surunud.
Plaanite te tagasitulekut?
Kogemuste pagas on mul suur. Aga oluline on meeles pidada, et poliitikat ei tehta iseendale vaid selleks, et oma kogukonna elu parandada. Kui ühiskond leiab, et minutaolist inimest, minu mõtteid ja tööd on vaja, kui ma leian toetajaid, siis jah, kindlasti, ma tulen tagasi.
Mis teil seal Otepääl üldse toimub? Viimati kuulsin reformierakondlikust sundparteistamisest... Vastab tõele?
Vastab küll. Reformierakond on Otepääl kehtestanud hirmuvalitsuse,mis kasutab võimul püsimiseks repressioone, ähvardamist, hirmutamist ja näidishukkamisi. Kusjuures, sedalaadi asjad pole vist tegelikult omased Reformierakonnale kui niisugusele, ent just selline parteisüsteem toimib Otepääl. Keda ähvardatakse, keda meelitatakse...
Sellepärast te praegu rantjee-elu elategi?
Ütleksin pigem nn rantjee-elu, kuna kindel sissetulek puudub, siis on see pigem askeetlik kulgemise ja mõtiskluse eluetapp. Milliseid vigu sai tehtud, mis oleks saanud paremini teha, kuidas edasi? Eesti ja Otepää hea käekäigu nimel olen valmis endiselt panustama ja selleks energiat kogungi.
Raamatuid loete?
Olen olnud suur lugeja kogu aeg, eriti meeldivad raamatud, millest õppida. Viimati sirvisin uuesti läbi Winston Churchilli raamatu „Tormihoiatus“ ja Margaret Thatcher’i "Downing Streeti aastad". Äsja lõpetasin raamatu Diana Klasi eluloost ja minu jaoks oli ka see huvitav.
Kuulute te ise mõnda parteisse või erakonda?
Ei.
Äriga tegelete?
Mul on oma ettevõte, aga praegu pole majanduslikult soodne aeg. Või siis pole mina piisavalt küüniline ja nahaalne, et äris läbi lüüa.
Mis te Eestist kui ettevõtlusmaast arvate?
Eesti praegune majandusruum on väga piiratud. Maksejõud on nadi ja kõik on kõigile võlgu. Mulle selline äristiil ei meeldi.
Kuhu kohalik poliitika areneda võiks?
Mina toetan valdade tihedat koostööd ja vajadusel ka ühinemist. Suuremas vallas on kergem majandada. Riigis on mõttetut laristamist igal tasandil liiga palju.
Tooge näiteid!
Maksumaksjatelt kooritakse kümme nahka, see tundubki olevat põhitegevus. Oleme muutunud alltöövõtu-maaks, kus kohalik elanikkond on miinimumpalgaga orjastatud. Vabas Eesti ühiskonnas peaks eestlastel olema õigus euroopalikule eneseväärikusele, mitte et me peaksime olema aborigeenid euroliidu ääremaal. Praegu me, kahjuks, oleme.
Ja lahendus võiks olla...?
Eestlaste väärikus ja väärikas poliitika tuleks taastada.
Mart Helme juhib konservatiivset Rahvaerakonda ja räägib natuke samalaadset juttu. Mis te tema poliitikast arvate?
Arvan, et tänases mänguruumis on marurahvuslus marginaalne. See leiab küll toetajaid, aga nišist välja ei ulatu. Euroopalikumate eestlaste jaoks on Helme ideed liiga konservatiivsed.
Konservatismist rääkides... Mis te homoabieludest arvate?
Kõigil on võrdne õigus elada ja armastada. Pole mõtet vastuvoolu minna: vaadake, mis teistes riikides toimub. Järjest seadustatakse ju. Ütleksin, et see on ka Eestis möödapääsmatu.
Teine praegune kuum teema on vanainimesed... Kuidas aidata?
See on homoteemast märksa valusam teema. Mul oli kasuema, kes suri väga kõrges vanuses ja tema ütles mulle korduvalt, et tal on tabletid varuks – kui voodihaigeks jääb, siis... Elu läks teisiti, ta sai neerukivid, oli kuu aega haiglas ja lahkus sealt. Aga jah, probleem on tõsine ja puudutab meid kõiki, igaüks saab ju vanaks. Mähkmetes alustame, ja üldjuhul nii ka lõpetame. Oleks õiglane meie kõigi suhtes, kui vanaduspension oleks piisavalt suur, et tagada elu inimväärses hooldekodus. Meie majandus on ju selline, et noored lahkuvad riigist ja vanadest saavad elu heidikud oma nelja seina vahel.
Pensionidest rääkides... Kas praegused tööealised üldse võivad riigilt pensioni loota?
Elatusmiinimumi vast jah. Aga sammastesse tuleks igaühel endal koguda. Mind kohutas, kui president Ilves ütles, et aastal 2017 oleme me mitte enam saajariik, vaid juba doonorriik. Jääme Euroopa lüpsilehmaks?
Milline võiks olla Eesti arengustsenaarium?
Umbes nagu Põhjamaades. Tõsi, nende tugevus on loodusvarad, meie tugevuseks aga geopoliitiline asukoht. Nii et need poliitikud, kes transiidi olulisust eitavad, on tegelikult Eesti suhtes kuritegelikud. Meie praegune kurss on olnud olla Euroopa kukupoiss – mitte laenata. Või kui, siis selleks, et toetada teisi. See on absurdne: laenu eesmärgiks peaks olema olla majandusinstrumendiks. Nii näiteks on USA, Prantsusmaa ja Saksamaa laenuportfellid SKP-ga ühel tasandil, turgutamaks oma riigi kodanike elu. Meie aga võtame vajadusel laenu, et toetada Küprose elanikke. Võimalusi olukordade parandamiseks on küll, aga need eeldavad teistsugust juhtimist, kui meil seda praegu tehtud on.
