Reede õhtul Malmö Arenalt meie siinse kodu poole sõites tegi buss veidra lükke - läks vajalikku teed, kuid keeras otsa ringi ning sõitis siis veidi maad tuldud teed tagasi. "Okei, ilmselt sõitis ta valesti. Ikka juhtub," mõtlesin ma endamisi vaikselt ja imestasin, kui rahulikult kõik bussisolijad hilisest ajast hoolimata asjasse suhtusid.

Hetk hiljem kõrvaltänavat pidi taas õige suuna peale saades buss aga peatus. Tõstsin väsinud pea ning nägin bussi akna taga tantsimas ja vehkimas kampa inimesi, paljudel käes punased lipud - sellist kampa, keda nädal jooksul Malmös kohanud pole - rastapatside, kottpükste ja väga veidralt kaootiliste riietega. Osaliselt ka n-ö punkaritüüpi, kes on siinkandis võrreldes Eestiga pigem vähemalt praegu harv nähtus. Võrdlemisi rahumeelse kulgemise keskmes oli kaubik, mille küljel olev loosung teatas pisut arusaamatult: "We are not a communist party. We are having one" (Me pole kommunistlik partei (või pidu?). Me teeme ühe).

Kuna bussijuht sai kaks hetke hiljem aru, et niipea me edasi ei saa, sest kõikjal olid vilkuritega politseijõud liikluse peatanud ning olukorral silma hoidmas, siis astus ta välja suitsu tegema. Mina muidugi kohe kannul, telefon juba kaamerarežiimil.