"Antiigiraport": Richard "Sõrmuste isand" Wagner sai 200
Ühelt poolt ülistas Wagner sõltumatust ja vabadust, teisel poolt jääb ta alatiseks seotuks natsismi ja Hitleriga. Wagner võttis ooperi, kerge meelelahutusžanri, ning muutis selle sügavalt filosoofiliseks, peaaegu religioosseks elamuseks, mis hõlmas endas kõiki kunstiliike.
Oma suurima austaja leidis Wagner noores kunstiambitsioonidega sõduris – Adolf Hitleris, kes sündis kuus aastat pärast helilooja surma. Hiteri jaoks kehastas Wagner kõigi tema ideaalide täiust. Pärast Hitleri võimuletulekut sai Wagnerist Kolmanda Riigi muusikaline prohvet, kelle nägemust iidsetest Germaani väärtustest Hitler ellu üritas viia. Iga-aastasest Bayreuthi ooperifestivalist sai kogu Natsisaksamaa tähtsaim kultuurisündmus, kust Hitler kunagi ei puudunud. Ka totaalse sõja tingimustes toimusid ooperipäevad sõja lõuni regulaarselt edasi. Festivali kunstiline juht oli helilooja minija Winifried Wagner, kes ütles, et Hitler ei käi festivalil mitte kui riigijuht – vaid kui jäägitu fänn ja perekonnasõber. Sellest hoolimata teati, et esimesel vaheajal ilmub Führer rõdule ooperisõpru tervitama.
Bayreuthi ooperimaja, milles festivalid tänaseni toimuvad, ehitas Wagnerile muinasjutukuningas Ludwig, kes samuti üritas Wagneri muusikat käega katsutavasse vormi talletada. Tema poolt rajatud Neuschwansteini loss ongi nagu Wagneri ooperi hiiglaslik dekoratsioon.
Tänu oma pompöössusele on Wagnerit ka rohkem parodeeritud, kui ühtegi teist heliloojat. Lisaks on ta mõnes mõttes „kaotajate muusika“ – muusika, mis pidi esindama tuhandeaastast riiki, kuid mis sai hoopis endale külge pleki, mida tal vist ei õnnestu kunagi maha pesta.
Tänu neli õhtut vältavale ooperitsüklile „Nibelungide sõrmus“ baseeruva „Sõrmuste isada“ ülimenukale filmitriloogiale, on ka noorem põlvkond leidnud enda jaoks Wagnerliku esteetika. Kui teatrilavadel peljatakse ikka veel lavastada traditsioonilist – teisisõnu muinasjutulist – Wagnerit ning üritatakse lavastusi ellu viia ängistavas ja küllalt aegunud modernismivõttes, siis filmikunst on meile tõestanud: iidse mütoloogia visuaalne ja emotsionaalne külg ei ole tänapäeva inimesele sugugi mõistmatu. Vastupidi, see suudab meie hinges puudutada midagi, millel on nähtamatu side meie minevikuga, meie uskumuste ja ideaalidega. Nii ei saa heliloojat süüdistada ei muinasjutumaailma taasloomises ega ka Hitlerit selles, et see maailm teda inspireeris. Kuid muinasjutumaailm peabki kestma vaid muinasjuttudes ja katsed seda vägivaldselt reaalsuseks muuta, ei saa lõppeda muu, kui reaalse maailma krahhiga.
