Kuidas saab unistusest reaalsus?
Kõik algab vaid tahtmisest. Nii sai alguse ka kõik see, millega mina tegelen. Julgen väita, et olen fotograaf. Oma koolis olen asendamatu igal sündmusel ja ettevõtmisel. Sain suurepärase võimaluse olla moeblogi fotograaf hämmastavas projektis ENTRUM, et tordile veel kirss lisada, on minu fotod läbi käinud ka Pärnu mõjukaimast ajalehest — Pärnu Postimees.
Võin öelda, et ma ei oska õmmelda, ometi mäletan ma varaseid hommikutunde ja hilisõhtuid, mis sai veedetud õmblusmasina taga. Seda selleks, et mul jagus tahtmist oma peas olevad ideed ka päriselt ellu viia. Nüüdseks on valminud paar vihmamantlit, mis võivad täielikult konkureerida poes müüdava kaubaga. Ma ei oleks seda kunagi endast uskunud, kuid kui midagi väga tahta, on kõik võimalik.
Kui tahtmine on suur, on aeg tegutsema hakata! Et oma soovid ellu viia, tuleb ületada palju barjääre, selleks aga on vaja julgust. Tegelikult paistavad mäed kaugemalt palju suuremad, kindlasti tasub neile lähemale astuda. Öelda: „Ma ei julge,“ on täiesti loomulik, sest iga uus olukord toob endaga kaasa ebakindluse ja teadmatuse. See on ilmselt seotud sellega, et inimestel on suurepärane võime üle mõelda. Reaalsus on aga see, et kartuse barjääre ületada, kaaluvad lõpuks üle positiivsed emotsioonid. Selliseid emotsioone on sõnadega üpris keeruline kirjeldada, kuid nende tundmine on oma vaeva väärt. Iga väiksema takistuse ületamine meelitab veel suuremaid takistusi ületama, hea tunne seejuures aga kasvab kindlalt.
Täpselt niimoodi ma-ei-julge barjääre ületades on möödunud ka minu viimased aastad. Minu fotograafi teekond sai alguse täpselt nii — väikesest julgusemomendist. Niisamuti olen seigelnud võhivõõras Tallinnas, esitlenud elukogenud ja kriitilise meelega rahvale oma ideid, roninud lavale ning kuulnud heakskiitu ja kriitikat. Siiski on proovimine kordadest parem kui mitteproovimine. Proovimata saab alt vedada vaid iseennast, ja selle pettuja eest ei ole võimalik kuhugile põgeneda.
Tihtipeale ei alustata oma ideede genereerimisega juba seetõttu, et keegi teine oskab seda paremini teha. Tegelikult ei ole keegi sündinud suurepäraste oskustega. Need tulevad piisava tahtmise ja julgusega. Alati ei peagi parim olema, olla milleski hea on piisavalt fantastiline, et oma elu kujundada täpselt selliseks, nagu tahetakse.
Julgen väita, et millegagi tegelemine annab aega juurde. Kuidas see võimalik on? Mäletate seda, kui te terve päeva mitte midagi ei teinud? Ilmselt mitte nii selgelt kui seda päeva, mis oli täis tegusid. 24 tunni jooksul jõuab palju rohkem kui paistab. Mina tunnen end paremini, kui kunagi varem, sest ma saavutan iga päev midagi. See toob endaga kaasa rahulolu ja energiat, et saaksin veel rohkem korda saata. Proovimisest tekib oskus, oskusest aga saavutus. Nii võib igaüks end õige pea tipust leida.
Lisaks kõigele eelnevale on veel üks punkt, millel peatuda. Nimelt see, kui väga hoolitakse sellest, mida tehakse. Hoolimata, puudub igasugune rõõm midagi teha, ja milleks siis üldse vaeva näha? Ka äri on keeruline teha vaid raha pärast. Niisiis, selleks, et unistustest saaks reaalsus, et koostegemisest sünniks rõõm ja hoolimisest saaks armastus, piisab vaid lihtsa kombinatsiooni järgimisest: tahan-julgen-oskan-teen-hoolin. Ei midagi keerulist või võimatut, võti peitub eneseusus ja sihile keskendumises.
Käesolev artikkel pälvis 3. koha ENTRUMi ja Noorte hääle esseekonkursil "Juhin oma elu ise!".
