Varsti leiab gümnaasiumilõpetaja ennast mõtlemas, kuhu ja kuidas oma elu edasi juhtida. Mõni läheb tööle, kuna ei leia, et kõrgharidus pakuks talle mingit eelist tööturul, mõni seab sammud uuesti kooli poole. Kooli poole sammujad satuvad tahes-tahtmata suure dilemma ette, kus tuleb põhjalikult analüüsida omaenda oskusi, tahet ja võimalusi. Viimane pole kõigile kõige kergemate killast ning isegi professionaalsest karjäärinõustajast ei pruugi tolku olla. Mida teha?

Ma ei saa nõustuda selle kontingendiga, kes leiab, et kodumaises kõrgkoolis õppimine ei anna siinsel ega rahvusvahelisel tööturul teatud eelist töökoha leidmisel. Inimestel on aja jooksul tekkinud mingi väärarusaam, et kohe, kui kõrgharidus on omandatud, siis oled oma ala spetsialist valmis. Just selline,  keda ei saa tööle värbamata jätta ja kelle palk peab olema mitme tuhande euro suurune.

Ei. Igaüks peab kuskilt alustama ja paratamatult pole see alati kõrgelt positsioonilt suure sissetulekuga. Loomulikult tuleb olla aktiivne ja iseenda täiendamisega pidevalt vaeva näha, ainuüksi ambitsioonikusest karjääri tegemisel ei piisa.

Mis on välismaal teistmoodi? Võrreldes kasvõi Eesti üli –ja kõrgkoolide ümbrust välismaal paiknevate koolide omaga, võime näha erinevusi. Seal on levinud laialdasemalt üliõpilaslinnakud, kus õhkkond on siinsest palju vabam ja õpisõbralikum. Ühtlasi on seal hea võimalus oma keeleoskusi lihvida, laiendada silmaringi ning leida rahvusvahelisi sidemeid. Seda kõike on viimasel aja pakkuda üritanud ka Eesti ülikoolid. Mõistetud on, et üliõpilane tahab vaheldust ning üks või paar õppesemestrit on soovi korral võimalik läbida mujal õppides.

Hoolimata sellest, et ka Eesti Vabariigis on võimalik saada kvaliteetset haridust, soovitan kõigil, kellel vähegi nupp midagi jagab ja võimalust on, ikkagi kohvrid pakkida ja välismaale õppima minna. Sealt saadav kogemus, keelepraktika ja sageli lai erialavalik ei ole kahjuks Eestis saadaval, kuid sellegipoolest tuleb siin kindlasti hiljem kasuks ära.

Tahad võita tahvelarvutit? Vaata SIIA!