Lugeja: välismaal väärtustatakse sinu haridust rohkem kui Eestis

Eestis on hea elada, kuid õppimisvõimalused on suhteliselt nigelad. Kui mina lõpetasin gümnaasiumi, tahtsin väga minna õppima ülikooli ajakirjandust. Juhtus nii, et jäin napilt nimekirjast välja ning vanematel ega minul pole mingit võimalust maksta ülikooli tasu.

Peres on 5 last, kelledest kahte peavad üleval veel vanemad. Kui esimene aasta koolist vahele jäi, töö tõttu, siis mõtlesin, et küll ma jõuan ka õppida — kogun natukene raha ja saan siis elada ja koolis käia.

Siis sain kooli sisse, sekretäritöö erialale, kuid pidin siiski tööl edasi käima. Tööl käisin välismaal, et saaksin ära elada ning ka peret toetada (väiksemad õed, vanemad). Koolist öeldi, et puudumine pole probleemiks, kuid ajapikku tekkisid koolis tänu pikkadele tööpäevadele võlgnevused ning hinded muutusid halvaks. Võtsin akadeemilise, et saaksin edasi mõelda, mida tegema peaks.

Nüüd ma olen siis Eestis tööl, kooli ei saaks ikkagi päevaõppesse minna ning kaugõpet ei jaksaks oma palga eest maksta.

Sageli ongi nii, et inimene, kes tahaks väga õppida, ei saa seda teha tänu ressursside puudumisele. Ja noor, kellel on ükskõik mis haridus tal on, saab lubada endale tasulist (üli)kooli kohta. Muidugi oleks ju tore olla kodumaal, siin õppida ja hiljem hästi tasustatud kohale tööle asuda, kuid paljudel lihtsalt pole seda võimalust.

Mina arvan, et kui minna õppima välismaale, siis pigem jääda ka sinna tööle — lihtsalt, seal väärtustatakse sinu haridustaset rohkem kui Eestis. Samas on välismaal õppimine lihtsalt hea vaheldus ning hea kogemuste saamiseks näiteks vahetus(üli)õpilasena.

Kokkuvõtteks võib öelda, et eks see ole ikka iga eestlase südameasi, kus ja mida soovitakse õppida. Ning sageli polegi asi soovimises, vaid pigem tegutsemine sunnitud olukorras.