Vanaema juures sõime rasvaseid pannkooke tikrimoosiga. Mina jutustasin oma uuest jalgrattast, mis naabritädi mulle sünnipäevaks oli kinkinud ja vanaema sellest, kuidas tollane maasikasaak eriti hea pidavat tulema. Siis saadeti mind keldrisse uue moosi järele. Kui tagasi tulin, olid memme silmad niisked. Ta küsis Joosepilt: „Kas ema teab?“. Vend noogutas.

Tänaseks on sellest päevast möödas juba 6 aastat, ometi mäletan seda, nagu oleks see olnud eile. See jäi viimaseks korraks, kus koos Joosepiga vanaema juures olime, sest talvel memm suri. Oma venda olen näinud sellest ajast alates, see üks suvi muidugi välja arvata, väga vähe, peamiselt jõuldel, mõnel vaheajal ja natuke suviti, viimati pool aastat tagasi. Ta läks õppima Inglismaale ja sealt edasi USAsse, kus ta hetkel elab. See on kõik tema ülima andekuse, aga ennekõike meeletu töökuse vili.

Küsite millega ta tegeleb? Tema praegune ametinimetus on nii keeruline, et ma jään teile täpse vastuse võlgu. Aga lihtsamas keeles öelduna tegeleb ta tootearendusega ning turundusega erinevate firmade juures. Ta on omal alal väga tahetud ning hinnatud, vaatamata oma võrdlemisi noorele eale.

Palk on ka muidugi ulmeline, arvestades seda, et kasvasime üles õpetajast üksikema sissetulekust.
Olen oma venna üle uhkem kui oskan sõnadesse panna. Ometi ei ole ma kellestki teisest oma elus nii palju puudust tundnud. Oli ta mulle ju ikkagi ka isa eest. Suhtleme küll tihedalt, aga Skype ei saa siiski kustutada neid tuhandeid kilomeetreid meie vahel. Ta ei ole kohtunud minu praeguse parima sõbrannaga, ta ei ole näinud poissi, kes mulle meeldib ja kes meil aina tihedamini külas käib. Emast ma ei hakka parem rääkima, ta on mõistev, toetav ja tugev.

Lähinädalatel lõpetan samuti keskkooli, nagu mu vend tookord, tõsi, mitte küll nii laitmatute ja ideaalsete tulemustega, kuid siiski edukalt. Välismaale mineku tungi ei ole aga minu südames süttinud. Seda mitte ainult ema pärast ja mitte ka selle pärast, et ma ei pruugiks pärast enam kodumaale naasta, vaid lihtsalt siirast usust, et saan Eesti ülikoolist endale hea ja meelepärase hariduse ning hiljem ka vastava rakenduse.

Kõik, kes tahate minna ja panna end välismaal proovile, tehke seda! Te olete targad, andekad ja ilusad, maailm on teie ees valla! Aga ärge kunagi unustage, et Teie kodumaa, pere ja sõbrad ootavad teid alati tagasi..Tuleb ka minu Joosep ühel päeval...