Kas eestlase hinges on halvustamisnoot, mis tahab väljuda?
Lugedes igapäevaselt Delfit ning vahel piiludes populaarsemate postituste kommentaare, näen ma tihti neid halvustavaid lauseid. Kui rääkida piinlikkudest juhtumitest, siis iga loo juures on kommentaar, mis viitab sellele, et lugu on väljamõeldis.
Muidugi, nende toredate lugude juures võib olla fantaasia proovile panekuid, kuid me ei tea kunagi, kas teatud lugu on tõsieluline. Milleks süüdistada, kui sa ei ise tõde ei tea? Tänases maailmas ei süüdistata tõenditeta, arvamusest pole kunagi piisanud. Mis veel hullem, öeldaksegi mingi loo kohta, et see on mage väljamõeldud jutt või midagi veel hullemat.
Kas üks eestlane on umbusklik või pigem on eestlase hinges halvustamisnoot, mis tahab väljuda? Miks ma süüdistame, miks me halvustame? Miks me ei lase asjadel olla nii nagu nad on? Mida negatiivne kommentaar annab? Ma ei usu, et keegi sellepärast parema une saab, kui ta teab, et on öelnud midagi halba. Upitatakse enda ego? Soe soovitus: enda enesehinnangu tõstmiseks tegelege oma enda vigadega, mitte ärge otsige teiste omi!
Kui te ei kirjuta negatiivseid lauseid, siis te hoiate nii palju aega kokku, et tegeleda endaga. Teie hing on siis rohkem rahul, te olete õnnelik, sest olete enda jaoks midagi teinud, mitte kellelegi halvasti öelnud. Tegelem iseendaga, mitte teiste kirjutatud artiklite halvustamisega!
