INTERVJUU: Loe, mis raadiot kuulab Allan Roosileht ja miks ta enam õpetaja ei ole

Puhusime veidi juttu Eesti ühe tuntuima raadiohääle Allan Roosilehega, kes meenutab oma minevikku Noorte Autorite Koondises, esimesi samme raadiomehena ning räägib jaanipäeva-plaanidest.

Kuidas käsi käib?
Tänan küsimast. Ikka mikrofoni nupp sisse ja siis jälle välja.

Pidasite 1980ndatel emakeeleõpetaja ametit ja mitte korraks, vaid vist suisa kümme aastat? Midagi selle töö juures pidi ikka meeldima. Kas õpetaja kutsumus ei anna vahel tunda?
Tõesti, oli nii, et koolitöö kestis päris pikalt. Lõpuks võttis tegelemine muusika ja hiljem raadioga nii palju aega ära, et koolitöö jäi soiku. Koolides olen aga käinud ka hiljem, nüüd põhiliselt rääkimas oma raadiotööst ja üldse raadio tegemisest. Nii olen saanud tundi pidada oma kunagises koolis, Tallinna Reaalkoolis, mille 92. lennu 1977. aastal lõpetasin, aga ka Tallinna Inglise Kolledžis.
Koolis meeldis töö heade kolleegide ja toredate õpilastega, ei ole aga kunagi meeldinud vihikute parandamine, kirjandite retsenseerimine ja selle kõige juures sümboolne palk.

Noorte Autorite Koondisesse kuulusite ka. Mis on saanud teie kirjanduslikest ambitsioonidest?
Noorte Autorite Koondis jättis mulle pildi ühest väga värvikirevast seltskonnast. Sealt tuli ka teadmine, kuidas kirjandust üldse tehakse ja see oli tulevasele kirjandusõpetajale väärikas kogemus. Tänu NAK-ile sain juba siis kohtuda väga väärika vanema kirjandusrahvaga, esineda kirjandusõhtutel ja lüüa muul viisil kaasa kultuurielus. Jaak Jõerüüt ja Mati Unt, kes juhtisid toonast Kirjandussündmust ’76, aga ka näiteks kohtumised Nigol Andreseni või Paul Kuusbergiga on tänaseni väga värvikalt meeles. Ambitsioonikaks kirjanikuks ma end kindlasti ei pidanud, ehkki tore oli luuletusi või proosakatkeid trükituna näha. Selle eest makstav honorar oli ka kindlasti koolipoisi oma tuluallikana rahakotis väärikas lisa. Hiljem kaldus kirjutamise lust juba ajakirjanduse poole. Hakkasin kirjutama muusikast ja bändidest, see tähendab, et juba 1971.-72. alanud väga tõsine muusikahuvi jäi üsna vankumatult peale. Järjeks sellele kõigele aga sai juba raadioajakirjandus. Nüüd saame NAK-lastega kokku veel Facebookis.

Memuaare ei ole plaanis kirjutada?
Memuaaride peale olen juba mõelnud, aga millises vormis, see on siiani lahtine. Igatahes peaks see olema mingis täiesti uudses, seninägematus võtmes, lihtsalt raamatu kirjutamine raamatu pärast mulle praegu enam huvi ei paku.

Aga mis on viimane hea raamat, mida lugesite?
Päris viimati tsiteerisin raadioprogrammis üht oma ammust lemmikut, Andres Ehinit, kelle sürrealistlik luule on mulle alati väga meelt mööda olnud. Seega luulekogu „Luba linnukesel väljas jaurata“ on tänaseni minu lugemislaual kõige pealmisena.

Kuidas te omal ajal üldse raadiosse sattusite?
Kui ma olin raadiost kõik Helgi ja Tõnis Erilaidi „Keskööprogrammid“ ära kuulanud, kust vähegi uuemat eesti, aga ka lääne muusikat kuulda sai, siis oli ühel hetkel selge, et tahaksin ka ise kätt proovida. Esimesed katsed raadios olid päris naljakad. Kas Helgi Erilaid või Marje Lenk andsid mulle reportermaki linna peale kaasa ja sellega ma siis ringi käisin, rääkisin enamasti muusikutega. Tõnis Erilaid aitas aga minu kirjatükkide ilmumisele kaasa ajalehes „Reklaam“, kus sai teoks nii mõnigi artikkel muusikast, enamasti ikka mõnest bändist. Loomulikult olen ma täna väga tänulik selle abi eest. Nii raadiotöö kogemuse hankimine alguse sai. Muidugi tuli oluliselt rohkem vaeva näha reeglitest (loe: keeldudest) arusaamisega, mis tollases ühiskonnas hipide ja lõnguste ehk noorte popmuusika kohta kehtestatud olid.

Kuidas on raadiotegemine muutunud võrreldes 20 aasta taguse ajaga, mil Raadio 2 koos teiega alustas?
Raadio 2 oli üldiselt juba raadiotöö maailmatase. See oli täiesti uus kogemus. Televisiooniga oli keerulisem. Selle kaasajastamine nõudis rohkem aega, seega armastasin ikka öelda, et milleks teha heal tasemel televisiooni, kui võib teha maailma-tasemel raadiot? Ometi tuli ka telesaate juhtimise kogemus lõpuks kätte. Muidugi on nende aastatega raadio tegemist väga palju juurde õpitud, aga põhimõtteline kommertsraadio ülesehitus on jäänud samaks. Enne veel jõudsin juhtida ainult Tallinnas kuuldavat Linnaraadiot, mis tegutses kolmapäevast reedeni kindlatel õhtutundidel, nii et Raadio 2-te minnes olin proovinud kätt nii saatetegijana, kopiraiteri, reklaamide valmistaja, uudistelugejana kui ka müügiagendina. Ametinimetuse järgi olin Linnaraadio programmijuht. Raadio 2-s oli iga ameti jaoks oma osakond või vähemalt kindel inimene, kes just seda tööd tegi. Linnaraadio ajal aga jõudsid minu reklaamid aasta parimate raadioreklaamide edetabelisse ja sealt kukkus toona sülle ka mingi auhind.

Palju te töö kõrvalt ise raadiot kuulate ja kes on nooremast põlvkonnast teie lemmiksaatejuhid?
Power Hit Radio on minu kaaslane autosõidul. See raadio sobib mulle kõige enam õige elurütmi hoidjana. Loomulikult olen enim kursis ka sealsete noorte, võimekate raadiomeeste tegemistega.

Mis jaanipäeval plaanis?
Viimased kakskümmend aastat on kas kaasa löödud, või ise juhitud Jaanide ja Jaanikate liikumisi maamunal. Pean silmas jaanipäeva erisaadet, kus raadiokuulajad otsivad viie tunni vältel raadio kaudu tuntud inimesi taga, kes koos kingituskotiga peitu pugenud. Kõige kaugem Jaan on leitud Helsingist, kõige kõrgem Lauluväljaku tornist ja kõige ekstreemsem ilmselt Kadrioru tiigi saarelt, kuhu võitjal tuli kohale ujuda. Aasta 2013 ei erine selles osas teistest ja raadio Star FM valvsa pilgu alt ei jää ükski kingikott leidmata.

Mida teile üldiselt suviti teha meeldib? Kas puhkamiseks üldse aega jääb?
Suvel peab saama puhata ja jalgrattaga sõita. 1000 km suve jooksul ei tohiks olla väga kättesaamatu eesmärk.