Eesti lapsehoidja Ameerikas: on linnaosi, kuhu valgel inimesel ei maksa isegi päevasel ajal minna
25aastane Birgit töötas viimased aasta aega lapsehoidjana „kõigi võimaluste maal“ Ameerika Ühendriikides. Noor daam jagas oma muljeid USA elust-olust ja veidrustest.
2011. aasta lõpus tundus Birgitile, et Eestis on elu kuidagi seisma jäänud ja tal hakkas siin igav. Naine otsustas mõneks ajaks välismaale tööle minna.„Au Pairiks läksin just seepärast, et USA tundus huvitavam kui mõni Euroopa riik ning Austraalia on ju nagu teine Soome eestlastele,“ seletab ta ise. „CV keskuses on vahendusfirmade kuulutused. Neid tegutseb Tallinnas umbes kuus tükki ja mõnel neist on Ameerika poolel isegi sama partner. Kõigepealt tuli vahendusfirmasse intervjuule minna, seejärel motivatsioonikiri kirjutada, psühholoogiline test teha, vähemalt kaks soovitajat leida: üks inimene, kes sind tunneb, aga ei ole sugulane, pidi samuti sinu kohta ankeedi täitma ja politseist oli vaja tõend tuua, et pole tingimisi ega kohtulikult karistatud. Üldiselt saab selles programmis osaleda 26. eluaastani.“
Asja-ajamist alustas ta detsembris ja lennukile astus eelmise aasta mais. Birgitiga võttis ühendust kolm erinevat perekonda, kuid ühega neist tundus algusest peale olevat parem klapp. Peres oli ainult kaks last, mõlemad teismelised. Tavaliselt olevat lapsi rohkem ja nad olevat väiksemad, aga selle võrra rohkem palka ei maksta.
Turvariskid ja olematu ühistransport
Eestlasel tekib selle peale kohe küsimus: milleks on teismelistel lastel üldse lapsehoidjat tarvis? „Esiteks on Ameerikas oluline faktor turvarisk – see on kultuuriline erinevus, et lapsi hoitakse rohkem kontrolli all ja välditakse olukordi, kus nad võiksid kuritegevusega kokku puutuda. Teiseks ei pääse seal ilma autota mitte kusagile. On normaalne, et trennid ja huviringid toimuvad kodust mitmekümne kilomeetri kaugusel ja äärelinnades ühistransport sisuliselt ei toimi, seega peab neid igale poole autoga viima,“ räägib Birgit. „Ei saa öelda, et lapsehoidja palkamine oleks vaid rikaste lõbu. Perekond, kelle juures ma elasin, oli finantsiliselt väga heal järjel, aga ameerika mõistes neid rikkaks pidada ei saa. Meie mõistes on nende tavaline perekond tõesti pigem rikas.“
Lepingu järgi oli Birgitil vaba aega ainult üks terve nädalavahetus kuus ja ülejäänud nädalatel üks päev, aga tegelikult olid tal vabad kõik nädalavahetused, kuna see oli ainus aeg, mil ema ja isa said kodus lastega aega veeta ning seda meelsasti tegidki. „Hommikul saatsin oma teismelised koolibussi peale ja läksin ise tagasi magama. Tööpäev algas tegelikult alles kell kolm päeval, kui noorem laps – 12aastane poiss, koolist koju jõudis,“ meenutab Birgit.
Kahel pool teed on erinevad maksud
„Tegin talle süüa, sõidutasin trennidesse ja mängisin temaga koos Playstationiga. Vanem laps oli 15aastane tüdruk, kellele ei pidanud isegi süüa tegema – temaga sai siis vahel šoppamas käidud ja telekat vaadatud.“ Säärase töö eest tasuti Birgitile 195 dollarit ja 75 senti nädalas ehk umbes 600 eurot kuus. Elukoha ja toidu kindlustas aga pere ise ning nende eest eraldi maksma ei pidanud. Samuti oli lapsehoidja käsutuses pere auto koos bensiinikaardiga ja mobiiltelefon. „Kord nädalas käis pere poes. Meil oli külmkapi küljes ostunimekiri ja sain sinna lisada, mida iganes hing ihaldas,“ lisab Birgit. „Toidupoes on hinnad üldiselt kallimad kui meil. Näiteks sai, juust ja muud sellised tavalised asjad on kallimad. Väljas söömine on suhteline: odavaid kiirtoidukette on seal palju, aga korralikumas söögikohas maksavad asjad rohkem kui Eestis ja jootraha pole seal valikuline. Lisaks on kõik hinnad igal pool väljas ilma käibemaksuta. See lisandub alles kassas ja muudab kõik väga keeruliseks, sest igal pool on erinevad maksud. Illinoisi osariigis Chicago eeslinnas West Chicagos, kus ma elasin, oli minu kodu lähedal konkreetselt ühel pool teed üks käibemaks ja teisel pool teed teine, sest sealt jooksis asula piir.“ Toidust rääkides meenub Birgitile veel tõik, et ameeriklased keedavad kartuleid mikrolaineahjus ja üllatuslik tõdemus, et keefir on seal parem kui meil.
Igal nädalavahetusel 30 laipa
Noor naine leidis peagi endale ka kohalikud sõbrad ja hakkas end üsna koduselt tundma.„Kord kuus olid meil küll piirkondlikud kohtumised teiste lapsehoidjatega, aga ausalt öeldes oli palju huvitavam suhelda põliste chicagolastega, kellega oli turvalisem ka ööklubides ja mujal väljas käia, sest esmaspäeviti oli täitsa tavaline uudis, et nädalavahetusel on tulistamiste käigus näiteks 30 inimest surma saanud ja kui pühade tõttu oli pikem nädalavahetus, siis ka üle 40. Lisaks on Chicagos linnaosasid, kuhu valge inimesena ei ole mõtet minna ka päevasel ajal. Sõitsin kesklinna rongiga ja minu liin läbis just seda kõige süngemat linnaosa. Õnneks ei olnud seal peatusi,“ räägib Birgit. Peale tulevahetuste ohustab Chicago elanikke üsna tõsiselt ka liiklus. „Seal ei ole kohustuslik mootorrattaga sõites kiivrit kanda. Ühe korra sõitsin ühest päris rõvedast avariist mööda. Turvavöö tehti kohustuslikuks alles eelmise aasta suvel. Chicagos ja selle lähiümbruses on viimase kümne aasta jooksul saanud liiklusõnnetustes surma umbes viis miljonit inimest,“ teab ta rääkida. Autorooli lubatakse sealmail juba 16aastaselt ja lubade saamine olevat võrreldes Eestiga naeruväärselt lihtne.
Pruut jäi nii täis, et lahkus kiirabiautos
Ööklubisse seevastu lastakse sisse alles 21selt. Paraku ei muuda klubitajate kõrgem vanus neid automaatselt mõistlikumaks. Pidutseda armastatakse seal kuuldavasti umbes samamoodi nagu meil. „Esimest korda kui klubis käisin, oli seal seltskond neidusid, kellest ühe viimaseid vallalisi päevi tähistati. Pruut joodeti nii täis, et oli meelemärkuseta ja ta tuli kiirabiga ära toimetada. Esimest korda pubis käies, suutis üks vanem naisterahavas astmest mööda astuda, kukkus, haaras imelikult südamest ja jälle oli kiirabi väljas,“ meenutab neiu. Kiirabi ja politseid meeldib ameeriklastele üldse päris tihti kutsuda. „Mul kodus oli kaks koera ja üks oli veidi lärmakas. Kui ta mingit möödajalutavat vanameest ehmatas ja see ähvardas ta maha lüüa, kutsuti samuti politsei välja. Seal ikka kontrollitakse iga väljakutse üle. Selles suhtes on seal palju asju, mis meie jaoks arulagedad, aga samas kui arvesse võtta, et enamiku end ameeriklasteks pidavate inimeste esivanemad on pärit Euroopast, kus on kogu aeg sõditud, siis ongi kogu see nende elu ja kultuur üks segu kõigist ehk siis võiks öelda, et kompromissidele loodud,“ arvab Birgit.
Majanduspõgenikuks Birgitit lugeda ei saa, kuna enne Ameerikasse sõitu oli tal kodumaal tasuvam töökoht kui see, mis teisel pool ookeani ees ootas. Suurte rahade asemel sai neiu väljamaalt kaasa hoopis selgema ettekujutuse, mida oma eluga peale hakata. Sel sügisel läheb ta Eestis ülikooli.
