Sofi Oksanen: kui kirjutamine ei ole tore, on raske ette kujutada, et lugejal oleks tore lugeda

"Oluline on, et tekst oleks nauditav. Kui kirjutamine ei ole tore, on raske ette kujutada, et lugejal oleks tore lugeda," arvab menukirjanik Sofi Oksanen.

Üle 50 maal ilmunud ja pea 20 rahvusvahelist ning soome auhinda võitnud Oksaneni romaan "Puhastus" sündis näidendist, räägib Oksanen Helsingin Sanomatele.

"Teksti oli kokku sada lehekülge. Olin kindel, et see lugu sobib sisu poolest just teatrisse. "Kui tuvid kadusid" sündis aga esialgu romaanina ja alles siis sai sellest näidend. Mõlemad raamatud on mind justkui ise nende lahendusteni viinud."

"Alles "Puhastuse" näidendit kirjutades tajusin, et ma pean samast materjalist ka romaani kirjutama. Näidend sai alguse 2005. aastal, kui võtsin ühendust Marja-Liisa Nevalaga. Väljakutse oli ka see, et ma ei olnud varem täispikka näidendit kirjutanud. Ma ei teadnud isegi, kas rahvusteater võtab näidendi kavasse või mitte. Lõpliku kindluse, et see materjal tuleb ka romaani kujul välja anda, sain alles siis, kui näidendi toores versioon oli valmis."

"Sain aru, et olin näidendis päris palju teksti välja jätnud. Kõik üksikasjad ja keerdkäigud ei mahtunud näidendisse. Jäin neid igatsema. Romaani looks on Ingli monoloog, mis sai liha luude ümber."

"Ma ei pidanud romaani kirjutamist alustama tühjalt kohalt, sest mul olid inimesed juba olemas - ja tänu näitlejatele said tegelastele ka näod. Oli oluline, et ma ei tundnud neid näitlejaid isiklikult, sest liiga tuttavad inimesed annavad tegelastele iseloomu, mitte vastupidi - nii nagu kirjanduses peaks juhtuma."

"Romaani kirjutamine tundus lihtsam kui näidendi kallal töötamine. See tunne tuli sellest, et näidendit kirjutates olin ma suurema osa eeltööst ära teinud. Romaani maailm oli juba olemas ja osaliselt valmis."