"Mu ema paigutas mind korra isegi polsterdatud kongi, et mind hirmutada. Aga nagu kiusupunn istusin ma seal, kuni ta ütles "heakene küll, see ei tööta"," rääkis Kelly Osbourne ajakirjale Cosmopolitan.

"Aga ma olen õppinud, et ükskõik milline kogus teraapiat või ravimeid ei tööta, kui sa seda ise ei taha. Kuni sa ei taha olla hea inimene, siis sa selleks ka ei saa."

"Ma polnud kunagi selline inimene, kes oleks hõisanud, et lähme pidutseme ja teeme palju kokat. Tegelikult ei öelnud ma kunagi kellelegi, et mul on narkootikume, sest ma tahtsin seda kõike endale. Ma olin üsna isekas."

"Mis mind muutis, oli see, et ma vaatasin enda ümber ringi ja sain aru, et ma ei meeldi enam kellelegi, keegi ei tahtnud minuga koos töötada."

Kelly rääkis ka sellest, kui raske oli elada, kui teda hüüti paksuks ja vaalaks. "Aga mind on kritiseeritud sellest ajast saati, kui ma avalikkuse ette tulin," on Kelly püüdnud olukorraga leppida.

"Ma pole ideaalne, aga ma ei tahagi kõige ilusam olla. Mulle jääb alati omaseks rekkajuhi kõnepruuk ning ma jään alati veidi poisilikuks."