Plaanin hüpata hulljulgelt pea ees sügavasse vette, sest tean, et tegelikult oskan ujuda

Milliseid tundeid tekitab minus algav kooliaasta? See on üks tunne, millel on väga palju erinevaid omadusi — näiteks kui oletaksime, et ’’vesi’’ oleks emotsioon, siis tema iseloomulikud tunnused (vedel, tahke, gaasiline, mõnest ainest kergem, mõnest raskem, aatommass, kuhu ta jaguneb, kellega ta ühineb, kellega ta ei reageeri üldse) oleksid siis omadused emotsiooni kirjeldamise jaoks. Tean, et see on raske (arvasin seda juba oma esimeses keemia tunnis), kuid lõpuks sain ma sellest aru — ja see ei võtnudki tükki küljest!

Tulev kooliaasta on minu jaoks täis väga palju otsuseid: alustades kõige pisematest — milline pastakas on parim?  — ja lõpetades kõige keerulistematega, näiteks — mida ma järgmisel aastal teen? Nendele küsimustele leiab vastuse mitte toas istudes ja planeerides, vaid just tee peal olles.

Uuelt aastalt on oodata nii palju, kuid nüüd on küsimus minu jaoks selles: mida mina sellelt kooliaastalt ootan ja palju ootusi ma ka täide viin? Mõned ootused on nagu ’’pagas peal ja sõiduks valmis’’ , kuid nüüd oleks vaja inimest kes ’’rooli’’ taha istub. Minu probleem ongi selles, et kardan juba enne selle sündmuse toimumist seda sündmust, mis toimuma hakkab . Imelik, kuid tõsi. Just selle hirmu pärast olen jätnud paljudele üritustele minemata (paljusid otsuseid ma nüüd kahetsen, kui need läbi on). Olen argpüks. Kuid seda plaanin ma sel aastal kindlasti muuta. Võtan võimalustest kinni ja ei hüppa alt ära, kui hakkan kartma. Plaanin hüpata hulljulgelt pea ees sügavasse vette, sest tean, et tegelikult oskan ujuda.

Siiski ei ole see ainult hirm, mida tunnen uute sündmuste ees, vaid tunne, et ma ei saa hakkama. Tunne, et ma ei ole selleks mõeldud, et ma ei sobi siia, ma ei oska mitte midagi — need on vaid vähesed kurvastavad laused, mis mul mõttesse tulevad, kui hakkan oma lähitulevikku planeerima. Tunne, et minult oodatakse nii palju, et ma ise ootan endast väga palju, tekitab vahepeal tunde, et olen ainuke, kes hoiab seda rasket koormat üleval ja teised lihtsalt istuvad seal ning vaatavad, kuidas ma olen langenud põlvili, sest koorem oli minu jaoks liiga raske. See tunne on lämmatav ja tegelikult üpriski domineeriv. Minu lahendus on lihtne ja loogiline: ma aktsepteerin selle tunde ja liigun edasi. Lihtsalt liigun edasi.

Kuid päris õige ei ole öelda ka seda, et kõik uue kooliaastaga seostuvad tunded on negatiivsed. On ka päris palju häid asju, mida tulevasel aastal mulle pakkuda on. Lõpetan ju siiski põhikooli ja see aasta tehakse meie endi ja teiste poolt eriliseks. Kõige rohkem tuleb muidugi iseenda poolt, sest me peame ise olema juba alguses avatud, valmis uuteks kogemusteks (ükskõik millised need siis ka ei ole), sest kui sa ei lase juhust sisse, siis ta uuesti koputama kindlasti ei tule.

Arvestades seda, et tulemas on eksamid, siis minu raudkindel moto on selline: sa pead minema tagasi algusesse, et aru saada lõpust. Just selle lause järgi hakkan juba kuu aega enne eksamit kordama käändeid, kirjavahemärke, harilikke murde, asendusvõtteid jne. See on tõsiselt imelik ja arvatavasti liigne töö ja vaev, kuid see aasta on minu jaoks väga oluline ja olen nõus tegema lisatööd, et see positiivselt lõpeks. Pean ja tahan olla ise oma õnne sepp ja isegi sepal on vaja õppida, enne kui ta rauda taguma hakkab.