Suvi möödus nukrates toonides kuid oli siiski imeline

Suvi on aastaaeg, mida täidab valgus, rõõm, sõprus ja armastus. See on eriline aeg, millal täitub iga võlusoov, iga päev on täis pisikesi või suuremaid rõõmukilde, mis sügiseks mosaiikpildi kokku moodustavad. See pilt jääb südant soojendama terveks aastaks. Eestis, kus talved on lumised ja koolipäevad pikad, on selline pilt hädavajalik igale õpilasele – ka mulle. Ometigi pole minu suvi nii lilleline kui sellest unistasin. Juba teist aastat mitte.

Eelmine suvi suri mu isa. Jäin emaga kahekesi. Ähmased mälestused räägivad matustest, kallistustest, mustadest lintidest ja punastest roosidest, mida isa külmad käed enda ligi surusid. See oli segane aeg, pisarad varjutasid pea kogu tõe. Ent siis tuli päev, mil pidime emaga isa tuha järele minema.

Olime kui kaks varju. Me võtsime urni ja sõitsime rongiga jõe äärde, kus isa armastas kalastada. Puistates urni sisu kiirevoolulisse vette, juhtus ime. Selsamal hetkel, kui esimesed hallikad tuhaebemed tumedat veepinda puutusid, lipsas süngete tormipilvede vahelt välja üksik päiksekiir, mis tuha pühalikult üle valgustas. Me puistasime jõkke kulda.

Möödus aasta, ema pole kordagi tolle jõe kaldale astunud, ent paar nädalat tagasi astusin ma rongi peale ja sõitsin sinna, üksi. See koht oli metsikumaks kasvanud, mõned puud risti üle jõe langenud. Ma murdsin mõned oksad, et üldse vee äärde pääseda, nõges salvas jalgu ja käsi. Ent ma astusin edasi.

Mul oli tunne, et isa kutsub. Ja siis ma komistasin kivi otsa ning kukkusin jõkke. Kui tõusin püsti, oli esimene hirm küünalde ja tikkude pärast, mis kotti olin peitnud. Ema ei teadnud sellest, et läksin isa „hauale“, ta on niigi elutu kui nukk. Ma punusin okstest pärjad ja kinnitasin teeküünlad okste vahele.

Olles nad süüdanud, lasksin pärgadel allavoolu hulpida. Päev hakkas looja minema. Vaatasin, kuidas heledad täpid eemale triivisid, pühkisin pisarad, ja naeratasin. Mulle tundus, et keegi kallistab. See oli soe kallistus, just nagu isa oleks taas minuga. Selsamal hetkel meenus mulle lapsepõlv – aeg, mil ema ja isaga piknikul käisime, paadiga sõitmas, veetsime jõulud isa laeva peal, ehitasime onni puu alla, meisterdasime lindudele maju.

Kõik need õnnelikud päevad veeresid tahtmatult silme ette. See oli imeline aeg, ning seistes keset jõge mulle tundus, et kõik see toimus praegu, et kõik kaunid hetked olid endiselt kestvad ja koos minuga. Pöörasin pead ja vaatasin teisele kaldale. Seal ta istus, õng käes, keskendunult vette vaatamas. Minu isa. Viimane pärg hulpis tast mööda, ta ei pannud seda isegi tähele.

Mõistsin, et tal on siin hea olla. Ja siis tuli mulle mõte, et olen ikka tobu küll, et nii palju nutan ja leina kannan – temal ju pole enam halb olla, kuigi ta ära suri. Veel aasta tagasi näis mulle, et maailm on lõppemas, elu tuhmumas koos kirstuga, mis lintide ja lilledega üle kaetud.

Olin neednud suve ja süüdistanud elu ebaõigluses, ent see pole kellegi süü, et nii juhtus. See lihtsalt läheb nii ja mitte midagi ei saa sinna parata. Ühel päeval tuleb ka minu kord, ent enne seda tuleb elada nii, et kellelegi jääks sama palju soojust mind meenutama kui mulle minu isa. Selle nimel tasub elada ja suvi on aastaaeg, mis jääb mulle meenutama elu mõtet. Selle suve tipphetk oli päev, mil seda mõistsin – kõige nukram ja magusam päev aastas.

Igaühel on lugu, mida ta ei taha tunnistada enda omaks, ometigi on ka sellel lool osa mosaiigis, mis tervet aastat truu saatjana edasi kannab. Ja see pilt soojendab südant seda enam, mida rohkem iseennast tagasi üritab hoida. Minu mosaiik on ilus.

Mõned nukratoonilised killud panevad veelgi rohkem hiilgama neid, mis on õnnelikud ja rõõmsameelsed. Kõik need mälestused on hindamatud juveelid, mis ongi minu suvi. Ning kuitahes valus poleks seda mosaiiki vaadata, õnnistab jumalik sära igat kildu, mis mu silmades vastu helgib.

Võta osa meie suvejutu-konkursist ja võida kast Mesikäpp piimabatoonikesi vahvliga!