Suvine seiklus: Pidime sõbrannaga Soomes töötades paar ööd aidas magama
Käisime sõbrannadega Soomes tööreisil, nagu paljud noored ikka - maasikaid korjamas. Alguses oli internetis lubatud palju asju - tasuta söök, väike mägimajake, lühikesed tööpäevad jne.
Läksime siis sadamasse, kus buss juba ees ootas. Sõitsime Soome laevaga ning sealt bussiga edasi meie töökohta. Hakati siis meid majakestesse paigutama, otsustasime sõbrannadega võtta suurema majakese, kuuele inimesele. Saime võtmed kätte ja läksime oma majakest siis vaatama, kõigil ootused muidugi laes.
Maja nägi väljast igati korralik välja, kuid ust avades saime me kõik päris korraliku šoki. Lagi rippus sõnaotseses mõttes alla, tapeet oli pea igalt poolt lahti ning sisalikud jooksid põrandal. Elekter puudus täielikult, voodid olid nagu täiesti suvaliselt pandud mööda majakest laiali ning kogu see vaatepilt meenutas veneaegset maja, millest sõda korralikult üle käinud.
Läksime siis "juhatajaga" rääkima, et mis olukord selles majas on ja et kas oleks võimalik saada uut elamispinda. Juhataja läks omanikuga rääkima ning tuli tagasi nägu naerul, ütles, et jah, on küll võimalik ning juhatas meid hoovi peal asuvasse kõrvalhoonesse. Majakesel oli väike terrass ning vanaaegne uks. Tegime siis ukse lahti ja mis me näeme?
See on ait. Mõtlesime, et nonoh, aina paremaks läheb. Aidas oli sees kaks narivoodit ning pisike lauake. Põrand oli vanaaegsetest laudadest, ühesõnaga, nägi välja nagu ait ikka. Tegime siis paar päeva tööd ning otsustasime, et läheme Eestisse tagasi.
Saime kuidagimoodi Tamperre ning sealt edasi rongile, mis viis meid Helsingisse. Kuid loomulikult mitte sadamasse, vaid kuskile kesklinna. Pärast mitmetunnist sõitmist trollidega edasi-tagasi ning juba siis, kui lootus oli kadunud, et ei saagi enam kuidagi koju tagasi, leidsime ühe noormehe, kes meid juhatas õigele trollile, saimegi sadamasse.
Arvasime, et nüüd jääb üle ainult laeva peale minna ja koju sõita. Aga ei, kui ootasime oma laeva, siis märkasime mingeid kahtlaseid noormehi, kes pidevalt meie poole vaatasid. Hiljem nägime neid samu ka laevas, üritasime nende vaateväljast end väljas hoida. Jõudsime siis Tallinnasse ning sõitsime sealt edasi koju. Pärast seda ei ole enam üldse tahtmist omapäi reisida. Seda enam hindan nüüd kodu ja selle head tundmist.
