Pisikeses külas raba servas on minu vanemate maja ja aegajalt käin seal end laadimas. Kui olen lapsepõlvekodus tunnen just kui kuidas ma avanen ja kõik see peidetud energia minus pääseb valla.

Reisi maale võtsin ette oma lapse ja mehega. Veetsime aega õunu korjates ja käisime aegajalt põldmarju noppimas et nendest piimakokteili teha. Vahel vaatasime televiisorist loodussaateid ja olime üksteise kaisus.

Laps õppis uusi hääli ja püüdis juba roomavast asendist püsti tõusta.
Mängisime koertega. Ajasime neid taga ja käisime laps vankris mööda küla jalutamas.

Minu ema õpetas mu mehele kuidas teha sibulamoosi ja õega tegime ühel õhtul kohupiima-õunakooki. Ma poleks osanud endale sellest paremat suveaega soovidagi osanud. Olin perega koos. Olime lapsikud ja õppisin iseennast paremini tundma.

Sain aru, mis teeb mind tujukaks, mis õnnelikuks. Oskan end paremini vaos hoida ja tülidest hoiduda. Olin ka toeks sõbrannale, kellel on suhteprobleemid. Õppisin olema parem ema ja nautisin seda täiel rinnal.

Ma ei otsinud tegevusi, mida teised maal teeksid. Ma tahtsin, et see aeg oleks rahu ja vaikuse nautimiseks, värskes õhus liblikate taga ajamiseks.

Kõige võrratumad olid fotod, mida me selle aja jooksul jäädvustasime. Jään seda aega kindlasti taga igatsema.