Tudeng välismaale minejatele: kuhu jääb kodumaa-armastus?
Tõsi ta on, järjest rohkem mu tuttavaid läheb pärast keskkooli Eestist ära ning seda mitte ajutiselt, vaid jäädavalt. Vähemalt plaanid on sellised. Põhjus ja eesmärk on kõigil üks: Eestis pole võimalik ennast ära elatada, välismaal saab lihtsamalt teenida palju raha ja mõnusalt elada. Seepärast pakitaksegi siin oma seitse asja ning lahkutakse. Enamasti on sihtkohtadeks praeguse aja noorte lemmikpaik Austraalia, aga minnakse ka igale poole Euroopasse või Ameerikasse, lootuses leida õnne või vähemalt raha (paljude jaoks on nende vahel võrdusmärk). Iga järjekordse lahkuja puhul mõtlen, kas ta tõesti on seal kaugel maal õnnelik? Õnnelik kohas, kus ta peab alustama täiesti nullist, kus tal pole ümber toetavat keskkonda, sõpru ja perekonda?
Kindlasti on paljud õnnelikud. Paraku aga arvan, et väga suur hulk teeb selle otsuse olude sunnil. Tõepoolest, teisel pool on kergem lihtsa tööga teenida rohkem raha kui siin, aga vähemalt minu jaoks ei kaalu see üles teisi ebamugavusi. Esimene ja kõige suurem ebamugavus on see, et sa ikkagi oled seal keskkonnas võõras. Sul pole ümber toetusvõrku, kes su kinni püüaks, kui midagi halvasti läheb, sul pole oma tuttavat kultuurikeskkonda.
Mina aga ei taha minna Eestist ära. Vahel küll tundub, et ma kohtan aina enam ja enam kaastundlikke pilke, kui seda ütlen, aga siiski, ma leian, et mu tulevik on Eestis ning seda kahel põhjusel. Esiteks ma arvan tõesti, et mul on siin suurem võimalus teha, mida ma tahan, areneda ja teha karjääri. Võib-olla arvan ma seda sellepärast, et minu jaoks ei tähenda suur tulevik meeletuid rahamägesid. Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma arvan ka, et siin on minust Eestile rohkem kasu kui Soomes ehitajana töötades. Alati on lihtsam ära minna, jäämiseks ja vigade parandamiseks on vaja jõudu ning ma arvan, et mul on seda. Selleks, et luua siin selline elukeskkond, mis mulle meeldib, on vaja ju Eestisse jääda. Mitte kiruda, kui raske kõik on ja siis võõrale maale sõita. Aga kuhu jääb kodumaa-armastus?
Teine põhjus ongi minu sees elav patriotismikübe, mida ma küll iga päev ei taju ja mida paljud nimetavad väikekodanlikkuseks, aga mis siiski eksisteerib. Mulle meeldib Eestis, väga meeldib. Võõrail mail puhkamas ja reisimas on ikka tore käia, aga et ma elaksin Eestist eemal, seda ma ette ei kujuta. Kus mujal saaksin ma käia öölaulupidudel täiest kõrist isamaalisi laule laulmas või korvpallivõistlustel omadele kaasa elamas? Ma ei usu, et ma mujal saaksin osta endale poest mõne Eesti kirjaniku põneva uudisteose või minna teatrisse vaatama just seda, mis mulle meeldib. Eesti kultuur juba on minu jaoks nõnda paeluv, et tundub raske ennast sellest lahti kiskuda, rääkimata veel muudest, tähtsamatest põhjustest.
Ja tegelikult on ju tore rääkida lähedastega oma emakeeles. Seega paneksin ma noortele südamele: minge muidugi välismaale, õppige, töötage, aga tulge ikka tagasi! Võib-olla pole Eesti paradiisimaa, võib-olla peab siin rohkem vaeva nägema kui mõnes muus riigis, aga sellegipoolest on see meie kodu. Kui midagi jääb vajaka või vajab parandamist, siis oleks ju parem see ära parandada, mitte kõik nurka visata ning ära minna. Kes siis ikka ühiskonda üleval hoiab, kui mitte meie ise?
