Teil on nii palju projekte käsil, miks otsustasite just filmi „Perekond” režissööriks hakata?

Tegelikult pidin olema vaid stsenarist selle filmi juures, kuid kui tegime esimese proovi Robert De Niro ning poolte „Sopranode” näitlejatega, oli selge, et see on suurepärane. See oli nii naljakas,
et hakkasingi vaikselt mõtlema, et peaksin selle filmi tegema. Siis ühinesid näitlejaskonnaga ka Michelle Pfeiffer ja Tommy Lee Jones ning mul oli juba võimatu „ei” öelda. Tahtsin juba sellepärast kohal olla ja näha, kuidas need kolm koos töötavad, kuna varem neil ühised projekte pole olnud. Kõige tipuks olen tihti USA-s ning mul on maja Normandias, seega tunnen neid kahte maailma väga hästi.

Üle pika aja tegite filmi, millel on suurem kommertsväärtus ning mis on suunatud Ameerika poole. Kas see oli teadlik valik?

Ei, ausalt öeldes arvan, et ainuke viis filme teha, on neisse uskuda. Usaldan oma vaistu. Filmidega peab elama koos kaks aastat selle valmimise perioodil ning kui see valmis on, siis veel paar aastat või rohkem. Seega peaksid seda filmi armastama. Olen teinud paar prantsuse mustvalget filmi ning ma tean, et neist ei saa kassahitte, aga see ei loe. Kui sa teed kassahiti kassahiti järel, siis kuhu õnn jääb? Kuhu jääb loovus ja vabadus? Kui aga teed mõne kassahiti iga teatud aja
tagant, siis tundub see erutav.

Filmis on palju vihjeid Scorsesele, sarnasusi on nii “Kasiino” kui ka “Omad poisid” filmidega. Kust need tulenevad?

Raamat, millel film põhineb, ning ka film ise on austusavaldus Martin Scorsesele. Olin väga noor, kui nägin filme “Taksojuht” ning “Agulitänavad”. Ma pean ennast meistri suureks fänniks! See oli ka
põhjus, miks me ta kutsusime osalema selles projektis. Ta oli lahkesti nõus ning see oli juba suur õnn minu jaoks. See projekt on tegelikult armastuskiri Scorsesele!

Kui Scorsesele poleks see meeldinud, kas oleksite ikkagi filmi teinud?

Kui ta oleks öelnud, et talle see film ei meeldi, poleks ma kunagi seda filmi teinud. Kõige suurema tunnustuse sain siis, kui ta hakkas filmi vaatamisel naerma.