Veet Mano on USA selgeltnägija, kes sai kuulsaks Venemaa saatest "Selgeltnägijate tuleproov" ning sel sügisel figureerib ka meie kodumaisel teleekraanil saates "Appi tuleb selgeltnägija. "Lisaks kuulsusele teleekraanil tundub, et rohkem tulu toob mehele aga seminaride korraldamine. Kuigi tema kodulehel on pikk loetelu riikidest, kus Michiganist tegutsev mees õpetab, näib ta viimasel ajal leidnud just Eestis olevat meeldiva koha seminaride jaoks. Hinnad osalemiseks on muide krõbedad, näiteks väiksemas grupis kaasategemine maksab 70-150 eurot, paaripäevase laager on 175 eurot. Mis nendes laagrites juhtub? Mida räägib selgeltnägija ja teadjamees oma seminaridel? Kes on need inimesed, kes ta seminarid aegsasti kohad broneerivad, nii et on vaja korraldada pidevalt ka lisakogunemisi?

On varasügiseselt udune neljapäeva õhtu, kui jõuan kümme minutit enne seminari algust Tallinnas asuva Kristiine spordihalli juurde. Sisse voorivad kiirel sammul inimesed, üksinda või paaris, võimlemisalused kaenla all ja padjad käes. Soetan pileti - see maksab 60 eurot (jah, see on vanas rahas kuskil 1000 krooni) ning saan sisse, pileti küsib aga ukse peal teine naisterahvas kohe tagasi.

"Kas teil on vaja pilet alles jätta, kuludesse kanda?" päris ta kiirelt, kui ma hetke nõutult seisma jään.  Khmm, inimesed kannavad järelikult Veet Mano seminari oma kuludesse, olgu need siis oma firma või mõne asutuse raha eest?!

"Hetkel on süsteemid katki, ma ei saa seda registreerida," põhjendab ta pileti endale jätmist.

Tualettruumi ees askeldavad taas naisterahvad võimlemismattidega. Olen segaduses, sest mingeid juhtnööre oma padi kaasa võtta ma küll kuskilt välja ei lugenud.

"Kas siia pidi oma matiga tulema?" uurin neilt juba pisut murelikult, sest kangastub külm saali parkettpõrand, kus tuleb järgnevad neli tundi ebamugavalt istudes mööda saata.

"Igaks juhuks," seletavad nad. No küllap spordihallis ikka mingi võimlemismatt on, loodan ma.

Esimesed kallistused

Ukse peal on silt, mis keelab filmimist ja pildistamist. Suur spordisaal on juba rahvast täis, sadakond poolsõõris madala poodiumi suunas asetatud tooli on kõik hõivatud. Minu rõõmuks on põrand kaetud mingi pehme kumja materjaliga ning lisaks on nii toolide ette kui ka tahapoole asetatud erineva kõrgusega võimlemismatte.  Tõsi, ühtegi vaba kohta neil ei paista. Vaatan imestusega, et enamusel on ka oma padjad-matid ka veel kaasas, nii et igal pool põrandal istuvad samuti inimesed.

Liginen ringiga, kavatsen sättida end turvaliselt kuskile poolsõõri sisse põrandale. Piisavalt ligidale, et kõike kuulda-näha ja piisavalt kaugele, et mingil hetkel lavale ei hakataks kutsuma. Kuna rahvas alles koguneb ning helitehnik teeb kõlareid paika seades kõrvulukustavat kriginat, vaatan kiirelt internetist Veet Mano seminari eelinfo läbi: ei ole leia sealt midagi ei soovituse kohta padjad ühes võtta ega ka seda, mis siis täna õhtul täpselt toimuma hakkab.

"Tulge istuge parem siia," katkestab mu tegevuse suure mati peal olev proua. Matil on juba neli inimest ning kuigi nad ei tundu omavahel tuttavad, tõmbavad kõik kenasti koomale, et mulle nurga peal koht teha.

"Palun lülitage mobiiltelefonid täiesti välja," palub keegi korraldusmeeskonnast. "Kui oskate, võite panna ka lennukirežiimi peale, aga parem täiesti kinni. Meil on kavas mitmeid vaiksed kohti ja iga helin segab," kirjeldab ta. Saadan veel viimase sõnumi ja lülitan telefoni välja. No nii.

Veel veidi ootussuminat, helimees mässab kõlaritega ning siis jookseb üks väike tüdruk esireas istuva ema juurde "Päris Veet Mano tuleb!"

Ja tulebki. Tõstab käe ja pool saali lehvitab talle. Lehvitab on ehk veidi vale sõna - Veet Manol on üks oma liigutus, mida ta teeb - tõstab käe, sõrmed kergelt harali ja siis väristab käelaba, tekitades midagi lehvituse sarnast. 

Veet on mugavates lahtistes sandaalides, seljas valge õhuline avatud kaelusega särk ning jalas helebeežid velvetpüksid. Üsna täpselt selline nagu telekas. Naeratab oma avali naeratust ja agiteerib kõiki käsi tõstma ning tema kombel sõrmi liigutavad. Tõuseb kätemeri, liiguvad sõrmed. Kõik naeratavad!

Sada kallistust ühe õhtuga

Pikka sissejuhatust ning seletust, mis  järgmiseks saama hakkab ei ole. Veet paneb mängima rahustava muusika ja palub kõigil silmad kinni panna ja hingata - hingamine peaks tegema südame vabaks. Ning seejärel palub ta kõrvalolevat inimest kallistada. Esimene kallistus. Kui palju neid õhtu jooksul kokku tuleb, jäi täpselt kokku lugemata - aga arvatavasti kuskil sadakond, sest erinevaid embamisülesandeid on palju.

Vaatan ümberringi, tuvastan, et selles mitmesajapealises massis ei ole ühtegi isiklikku tuttavat ega ka ühtegi tuntud inimest. Enamus on erinevas vanuses naised, ehk nii kümnest inimest üks on aga ka meesterahvas. Tõsi, palju on ka noori, ja sekka on sattunud ka mitmeid noori mehi.

Tundub, et kohal on pensionärid, koduperenaised, õpilased, küünetehnikud, autojuhid, ametnikud, tellerid... Rõivastuse järgi küllap keskmised eestlased, arvatavasti on neid, kes on paremal järjel ja on neid, kes pidid 60-eurose seminari nimel pingutama, et see raha kõrvale panna. Mõned on riides pidulikult nagu teatrisse minekuks, kuid paljud keskealised ja nooremad on tulnud ka sportlikus rõivas - ning peagi saan ka teada, miks just sportlik rõivas oleks selle õhtu jaoks olnud ehk parim valik. Ka on neil targu kaasas veepudelid. Nagu kõik järgnev näitab:  neil on olnud arvatavasti siiatulekuks parem infoväli kui minul.

Jah - me hakkame tšakraid vabastama

Kõige pikem "teooria" osa ongi ehk alguses, kui Veet Mano räägib tšakratest ning sellest, kuidas ta õppis neid kellegi õpetlase Osho käest. Mina ei ole sellest mehest midagi kuulnud, kuid see on India teadjamehe õpetus, kelle juures Veet omal ajal kümme aastat mediteeris, enne kui ta endale ise 31-aastaselt sai uue nime. (Selgeltnägija kodulehe andmetel tähendab Veet Mano "beyond mind" ehk "teispool mõtlemist".)

Niisiis, tšakrad lahti. Kui mõni tšakratest on kinni, siis ei pääse meie loovus võidule ja me oleme suletud.

Lavale kutsub ainult kaunitarid

Veet Mano kutsub enne tšakra ülesannet kaks neidist lavale. Paratamatult on mul tunne, et päris juhuslikud nad ei ole. Kuid mine tea... Näitab nende peal, kus tšakrad asuvad.

Ma ei ole sugugi ainuke, kes nüüd märkmeid teeb, ühel daamil on kaasas elegantne märkmeraamat, teisel ruuduline vihik. Loenguks on valmistatud.

Tšakrad on siis midagi energiaallika moodi ning neid on meil seitse.

1)    Seksuaaltšakra.  "Teate küll, kus kohas," nõksutab Veet Mano puusi.

"Selle tungi nimel on inimesed läinud sõtta ja teinud suuri tegusid, reeglid ja religioonid, kõik käib selle ümber, " seletab Mano

2)    Naba all - emotsioonide tšakra

3)    Ribide all - jõu tšakra

4)    Südame tšakra - seal, kus süda on

5)    Kõritšakra - kõris

"Kõritšakraga on seotud meie loomingulisus. Kui see tšakra on lukus ja me ei saa välja öelda, mida me tahame, siis me ei saa ka oma unistusi täide viia ja oleme lukus," seletab Veet.

6)    Kolmas silm - see on otsa ees. Kolmas silm tähendab allasurutud emotsioone. "Oluline on vihast lahti saada, me peagi teeme selle kohta harjutusi," annab mees taas ülevaate.

7)    Pealael - kosmose tšakrad, sellega oleme me ühenduses taevaga.

See oli nüüd teooria - nüüd aga järgneb sellele praktika.

Istume kõik mattidel-toolidel, meil palutakse sulgeda silmad ning meie ülesanne on läbi laulda "aaaa", erineval kõrgustel, mis esindavad kõiki neid tšakraid. Alustame madalamalt ja liigume kõrgemale. Kuid läbilaulmise all, ei mõtle ma korraks läbilaulmist, vaid silmad kinni kümnete minutite kaupa aaa-hääldamist vastavas helistikus.

Ja olgu skeptikutele öeldud, et see on uskumatult keeruline, sest esiteks saab õhk otsa, teiseks tahaks kangesti juua, sest kurk on kuiv... ja ilma naljata -  "aaa" igal astmes näib lõputu.

Kaks piltilusat tüdrukut istuvad nüüd laval, Veet Mano on andnud neile mikrofonid ning nemad on nn eeslauljad. Paratamatult tekib taas aim, et ehk nad ei ole ikka päris vabatahtlikud, sest neil tuleb liiga hästi välja, justkui oleks nad seda varem ka teinud. Arvan, et kui mina ja mu pinginaaber - blond proua, kes mulle matinurgal ruumi tegi ning kellega me kogu õhtu jooksul enamuse kallistustest vahetame - oleksime mikrofon käes laval, oleks see ainult üks kole jorin, mis sealt välja tuleks.

Veet ise tšakrate avamist kaasa ei tee. Kui, siis vaikselt. Kuigi silmad peavad kinni olema, siis ma aeg-ajalt veidi kiikan, mida Veet Mano ise teeb: toob tooli, sätib arvutis lugusid paika. Liigub siis natuke ka inimeste vahel, puudutab mõnda ning soovitab panna näiteks käe oma kõhu peale, et tšakraid paremini tunnetada.

Selline seitsmel erikõrgusel aaa-jorisemine on uskumatult väsitav, lisaks tundub see mingil hetkel nii lõputu, et kaob ajataju. Ma isegi ei oska hinnata, kui kaua me oleme seal sedasi juba laulnud. Ikka alumisest tšakrast ülemisse ja ülemisest alumisse.  

Siis lõpuks tuleb paus. Täielikus vaikuses istumine. Viskan ennast mõnusalt matile pikali ja säilib pikk-pikk vaikus. Spordihalli lampidest üks suriseb järjekindlalt. Uinutavalt.

Vaikus on samuti väga pikk ning ma jõuan suure portsu mõtteid läbi mõelda. Näiteks, mida arvab asjast see pintsakuga vanem härra, kes oli tulnud koos abikaasaga arvatavasti? Miks need inimesed siia tulnud ja kas nad teadsid, et nad hakkavad tšakraid lahti laulma?

Lõpetame vaikuse veel ühe kallistusega. Ja siis tuleb uuesti. Kõik, kogu pakett uuesti: ikka alumisest tšakrast ülemisse. Ülemisest alumisse.

Spordisaal on hea asukohavalik - järgneb tõeline aeroobikatrenn

Veet kutsub taas esiridades lavale uued tüdrukud: kaks imepeenikest ja imeilusat blondiini. Nad on kindlasti kas varem käinud või teavad mida peavad tegema, sest nad võtavad sisse kohe õiged poosid, põlved kergelt kõverdatud, hakkavad kätega hooga andes "ah-ah" ütlema, ikka tšakrate tempos, mis kõlarites tuleb.  Esimene tšakra kõige aeglasemalt ja seejärel, mida tšakra kõrgemale, seda kiiremini. Ning see kõik on võtab väga kaua aega.

Vaatan ringi, mida teevad teised: prouad on leidnud igaüks oma rütmi, kes vehib aktiivsemalt kaasa, kes teeb mõõdukamalt. Kõik proovivad end hästi tunda. Vanem härrasmees on pintsaku toolileenile visanud ja liigutab end reserveeritumalt, nõksub küljelt küljele. Teised meesterahvas on nagu prouadki, endale õige liikumise leidnud.

Trenn on pikk! Veet teeb vahepeale pausi - selle ajal palub ta maha istuda ning hoida enda kõrval oleval inimesel kätest kinni. Leian end kahe proua vahel. Me istume koos ja mängib see lugu. Istume silmad kinni.


Veet Mano mantra: ma vajan armastust, mitte valu

Järgmine osa on juba isiklikum ja põhjamaisele tüübile ehk keerukam. Kõik on ennast kergelt võhmale võimelnud ja veidi higised.

Matid lükatakse eemale, korraldusmeeskonna liikmed tirivad need tahapoole, nii et tekib toolide ees sõõris piisavalt ruumi, kuhu kõik saavad koguneda. Seisame püsti. Saame taas kuskil viis ülesannet - esimene neist on võimalikult paljudele inimestele silma vaadates öelda: "Ma vajan armastust, mitte valu." Ning seejärel kallistada inimest.

"See on see, mida me kõik tegelikult tahame, aga kunagi ei ütle," seletab Mano, miks me seda teeme. Ja nii liigumegi ringi ja kohtume täiesti võõraste inimestega ning vaatame neile otse silma ja ütleme lause ja kallistame. Seda on lihtne kirjutada, ent selles situatsioonis olla on üsna kummaline: ikkagi võhivõõrad, teisalt ongi tegu aga emotsionaalsete hetkedega.

Üks proua ratastoolis on aktiivsest liikumissõõrist pisut väljas. Lähen ja kallistan teda ja ütlen lause. Proua silmas väreleb pisar, ta ütleb aitäh ja vaatab ka mulle silma ning ütleb: "Ma vajan armastust, mitte valu."

Kuidas vabaneda vihast?

Järgmise ülesande jätan vahele (kallistada inimesi ja öelda neile, kolm erinevat põhjust, mis mulle nende juures meeldib), sest märkasin tagaseinas olevaid veeautomaate. Kuna kurk on äärmiselt kähe ja päris kõva trenn on tehtud, maitseb vesi tohutult hästi. Jõuan tagasi täpselt selleks hetkeks, kui me hakkame oma viha välja elama. Õigemini, välja raputama.

"Me kõik peame oma vihast lahti saama, ning me peame seda elama ise välja, mitte teiste inimeste peale," õpetab Veet Mano, kui me hakkame muusika taktis, käed tugevalt rusikas "Ei-ei-ei-ei-ei" kick-poksima. Veet on nüüd ise laval tagasi, mikker käes ja hoiab tempot üleval, "Ei-ei!" hõigates on ta veidi juba ka eesti keelt õppinud.

Meie viha väljaraputamisgrupp koosneb neljast inimesest. Keset seda vabastavat tegevust käib mul siiski peast läbi kiire arvutuskäik. Kui 60 eurot on üks pilet ja me seisame siin neljakesi, siis meie pealt on juba teenitud 240 eurot. Kuid neid väikseid gruppe on siin sada tükki kindlasti...

"Ja nüüd - tantsime!"

Seejärel aga läheb lõbusaks, me hakkame tantsima. Veet Mano tõstab ise käed üles ja kütab publikut üles. Ärgitab end hästi tundma!

"Now make happy noises!" palun ta teha kõigil ka rõõmuhüüatusi. Seminarlased tõstavad käed ja hakkavad rokkima. Veet Mano meenutab hetkeks Peeter Oja ETV aastalõpusaates - mäletate küll, kus ta mängis kreeklasest DJ-d. Ent sellisest publikust nagu Veet Manol on, võis Peeter Oja vaid unistada! Mano ees on kätemeri ning taas teeb Veet oma isikupärast lehvitust, kaks kätt üleval, sõrmed harali, väristades käelabasid.

"Nagu ööklubi pileti oleks ostnud," kommenteerivad ka kaks nooremat inimest selja taga omakeskis. Vihast vabanenutel on tuju hea! Situatsioon on tõesti nagu ööklubi, ainult et saal on täistuledes ning rõõmsalt muusikajärgi tantsivad nii vanaemad kui mõned päris noored lapsed. Triiksärgiga ametnikupoisid ja pulksirgeks triigitud juustega blondiinid.

Seminar hakkab vaikselt lõpupoole jõudma. Veet paneb peale midagi Barry White'i stiilis ja ütleb, et nüüd võite tantsida üksi või kaksi ja silmad kinni. Olen sattunud selle sama vanema härrasmehe kõrvale, keda varem vaatasin, et mida ta teeb.

"No kes see silmad kinni tantsib," toriseb ta elurõõmsalt ja kutsub mind tantsima. "Jah, näitame selle Veet Manole, kuidas tantsitakse," teeme paar keerutust ka valsile vahele.

"Homme me veel naerame selle üle," arvab ta pärast seda, kui Veet Mano palunud kõigil koos naerda ning seejärel nutta. Uurin, miks näiteks tema tuli.

"No huvitav ju, tahtsime vaadata, et mida ta räägib," seletab mees.

Hiiglaslik inimsõõr ja konveier-kallistus

Ausalt öeldes võiks nüüd juba lõpetada. Me moodustame hiiglasliku inimsõõri, mis ulatub spordihalli kõikidesse nurkadesse ning kuna meid on palju, on ring kohati topelt.

Abilised laotavad siia sinna küünlaid, ent kuna prožektorid on ikka peal, siis ega need hubasust liialt ei loo. Ja siis viimane liini-kalli: meie roll on niipaljusid inimesi kui võimalik kallistada, vaadata silma ja öelda "Ma armastan ja austan sind".

Tõsiselt, nüüd kallistan oma poolsada inimest järjest ära.
Veet Mano seminari

Mano: tulen varsti jälle, broneerige kohad ning ostke vitamiine!

Viimased 20 minutit kuulub aga kaubanduslikele teadaannetele. Veet kutsub kõik enda umber istuma, räägib oma uutest seminaridest (ta tuleb kuu aja pärast uuesti tagasi) ning soovitab süüa vitamiine.

Alguses tundub, et lihtsalt vitamiine, aga siis selgub, et tal on mingi oma tootesari. Umbes selline ripsmetuši suurune pihustiga pudel, sest Mano vitamiinid on kurku pihustamiseks. Teadjamees räägib juurde mitu lugu imelisetest tervenemistest.

Ka Osho meditatsioonimuusikaga CDsid müüakse. "Kui ma oleksin teie asemel, ostaksin kõik need seitse CDd, mis on komplektis," soovitab Mano.

Abilised veavad samal ajal leti juurde lisalaua, et teine neiu seab valmis kaardimakse terminali ning esimesed kaks uudishimulikku prouat lähevad letti vaatama.

Siis saabki läbi - lähen uudistan ka leti juures hinnad üle: CD 10 eurot, vitamiinipudelike 20 eurot; abivahendeid on nii meeste tervise elavdajatest kuni vähi leevendamiseks.

Kohustuslik staaripilt ja kodutee

Seminari lõppedes kogunevad kõik troppis peakangelase ümber. Telefonid kougitakse välja ning äratakse elule. Järgnevad kümned ja kümned fotosessioonid. Teen ka ise nn kohustusliku staaripildi. Kuna seminaril pildistada ei võinud, on see ainus võimalus ka mõni pilt saada. Veet Mano haarab allkirjutanu professionaalse kallistajana embusesse ja surub oma põse minu vastu. Naeratus suul vaatab kaamerasse. Ei jää üle muud, kui samaga vastata. Heldinult ootavad teised külastajad oma järge.
Veet Mano seminari

Lahkudes ei teagi, mida sellest kõigest arvata - usun, et nii mõnedki said tõesti tänasel õhtul veidi hingerõõmu. Siiralt. Teisalt, ma ei tea, kas see kõik ikka 60 eurot väärt oli ning kogu sellel tegevusel on lisaks hingeabile ikka puhta kommertsi mekk man.

Prouad, kes lahkudes välisukse juures endale jopesid selga sätivad, arutavad veel kiirelt isekeskis "Oot, mis see lause oligi, mida Veet Mano ütles?"

Kaks sõbrannat kordavad talle selle peale mehe mantrat koos kooris vastuseks, hääles veidi hämmeldust, et nii tähtsa asja võib unustada:

"Ma vajan armastust, mitte valu!"

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid