Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land kooliajast: Tolle aja tudeng elas kindlasti jõukamalt kui praegune tudeng
Miks otsustasite minna õppima Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-keemiateaduskonda?
Keskkooli lõpetades teadsin selgelt, kuhu ma oma avalduse viin. Mulle oli selge, et lähen keemiat õppima. Alateadlikult oli see otsus mitme aasta jooksul sündinud. Ilmselt tegi mu põhikooli keemia õpetaja aine lihtsalt niivõrd huvitavaks.
Millistes majanduslikes tingimustes elasite ülikooli ajal?
Kasvasin üles Võrus ja Tartus elasin ühiselamus. Minu üliõpilasaeg algas üldse kolhoosis. Esimesel kursusel, juba järgmisel päeval pärast pidulikku avaaktust pandi meid bussidesse ja sõidutati Põlvasse. Tudengid viidi siis kartuleid võtma. Tagantjärgi hinnates andis selline kogemus väga hea aluse kõigepealt omavahel tuttavaks saamisele. Sotsiaalses mõttes oli see väga hea. Kuu aega hiljem ülikooli seinte vahel, auditooriumis kokku saades oli kursusetunne kindlasti tugevam kui praegustel tudengitel.
Õppekava süsteem oli juba täitsa teine, sest me õppisime kõiki aineid koos. Valikained tulid alles spetsialiseerumisel 4. kususest alates. Esimesed 3 aastat olid kõik kenasti koos.
Tolle aja tudeng elas kindlasti jõukamalt kui praegune tudeng. Tänu tolleaegsele riigikorrale oli õppimine tasuta. Ühiselamu maksis umbes kaks või neli rubla kuus ning keskmine palk oli umbes 100 rubla kuus, seega oli see suhteliselt odav. Lisaks sai tudeng 40 rubla kuus stipendiumi, kui ta õppis hinnetele 4 ja 5.
Mina elasin ühiselamus, mis asus tollasel Leningradi maanteel 25, see on praegune Narva mnt 25. Tee peale jäi ette restoran Kaunas, mis on praegu Atlantis. Tudengina saime endale aeg-ajalt seal söömist lubada. Olud olid teised. Täna jälle tudeng reisib palju ringi, mis on väga hea. Tähtis on näha ka muid piirkondi. Tollal olime ikkagi suletud süsteemis.
80ndate lõpus oli tudengite hulgas palju radikaale — kes tegi punki, kes protestis. Kuidas olite selle maailmaga seotud?
Ma seotud ei olnud. Ma mäletan väga hästi, mil Tartu rahu aastapäeval esimest korda Tartu Ülikooli tudengid Vanemuise õppehoone suures saalis koosolekut pidasid ja pärast seda oli sõjavägi koertega tänavatel.
Punkbändi ei teinud, aga Nõukogude vastastest liikumistest võtsin kõigist osa. Aasta 1982 jõulude ajal käisid kolm ajaloo tudengit, üks nendest oli minu klassivend, teine eruosaadik Indrek Tarand, Kuperjanovi hauale küünalt süütamas, ja selle eest eksmatrikuleeriti neid ülikoolist. Hirmuvalitsemine oli selge, aga 80ndate aastate teises pooles see enam ei töötanud.
Milliseid sündmuseid korraldati tudengitele?
Reguraalne koht, kus kokku saamas käisime, olid tudengimaja. Seal toimusid tantsupeod. Suurem osa seltsielust toimus siiski ühiselamus. Ühikad olid jaotatud teaduskondade kaupa. Füüsika-keemiateaduskonnas olid tüdrukud ja poisid pooleks. Oma kursuse pealegi mõeldes on sellest ajast saanud alguse ka väga palju peresid. Füüsikutest tüdrukutel olid füüsikutest noormehed. Olid veel ühikad kehakultuuri, majanduse, bioloogia-geograafia teaduskondadele. Tiigi tänaval oli ühikas filoloogia teaduskonnale, kus olid valdavalt tüdrukud. Füüsikud poisid käisid seal samuti külas. korraldati ühiseid kursuseõhtuid.
Millised hetked ülikooli ajast ajavad teid enim naerma?
Tänasele tudengile on vast enim naerma ajav just see kolhoosis käimine, aga tollal oli see üsna tavapärane. Keskkoolis käisin samamoodi kolhoosis.
Naerma ajavad tegelikult sõjalised erialad nagu tsiviilkaitse. Kui tema olemuse peale mõelda, siis on ta väga vajalik ja kasulik, aga ta lihtsalt lörtsiti ära. Näiteks ühes sõjalises tunnis arutles õppejõud kuuli trajektoori üle. Kuul lendab mingi nurga alt üles ja siis tuleb mingi aja pärast alla. Füüsikas on see teada, et 45º kraadi all lendab kuul kõige kaugemale. Ohvitseri käest sai küsitud, et kui keerata püss 90º nurga alla, kas on võimalik ümber nurga lasta? Ta siis mõtles pikalt ja vastas, et printsiibilt on see võimalik.
Kuidas sattusite peale Tartut Rootsi õppima?
See oli osaliselt juhuste kokku langemine. Eriala lõpetades läksin tänapäeva mõistes edasi doktorantuuri, tollal aspiratuuri. Õppisin keemiat, kuid spetsialiseerusin biokeemia peale. Tartu Ülikooli biokeemia kateedril olid sidemed Rootsis Stockholmi ülikooliga. Üldiselt oli aspiratuur väga kallis lõbu. Tänu minu diplomitöö juhendajale sain Rootsi aga suhteliselt lihtsalt.
Kinnisest ühiskonnast heaoluühiskonda minek võttis alguses suu lahti küll. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet lihaletid. Nõukogude ajal oli letis paar rasvast lihatükki. Rootsis oli ikka juba siis lett nii nagu meil praegu. See oli ikka väga suur vahe.
Millisena näete tänast tudengit võrreldes enda ülikooliajaga?
Tänane tudeng on kindlasti avatum ja ta on laiema silmaringiga tänu sellele, et tal on võimalus ringi reisida. Suhtlusvõrgustik ja suhtlusmeetodid on täiesti erinevad. Sotsiaalmeedia muudab juba väga paljut. Ma ütleks, et tollane tudeng oli rohkem fokusseeritud õpingutele. Tänane tudeng peab tööl käima, et õppida. Ülikoolielu on ikkagi lühike — 5 aastat läheb kiiresti. Kindlasti on oluline pingutada õpingutega. See võib olla raske ja võib olla tudeng tahab elada ka muud elu, aga õpingud on investeering tulevikku. Mulle tundub ka, et ühiselamu elu on täna vähem. Kursusetunnet kui sellist oli tol ajal kindlasti rohkem.
Mida soovitaksite tänasele tudengile — millest tasuks kõike võtta? Millest peaks hoiduma?
Kindlasti tuleks võtta kõike auditooriumitest, loenguruumidest, seminaridest. Pool rehkendust täna, pool homme — see ei ole hea retsept. Samuti on oluline sotsiaalne osa — ülikooli seinte vahel loodud suhted on üliolulised. Nad võivad ka väga palju aastaid hiljem su saatust mõjutada. Sõprussidemed kestavad ikka eluaja lõpuni. Seal tekkiv sotsiaalvõrgustik on väga oluline.
Teie õppisite 5 aastat süvendatult ühte eriala. Tänased tudengid õppivad Bologna deklaratsiooni järgi 3+2 õppesüsteemil. Kuidas see ennast Teie meelest õigustab?
Sellel on kindlasti omad plussid ja miinused. Plussiks on kindlasti see, et ta on rohkem paindlik, rohkem on valikuvõimalusi, ka minna välismaale. 3+2 ideoloogia üks osa ongi just tudengite vahetus. Sellist rahvusvahelist kogemust meil ei olnud. Rahvusvahelist kogemust peaks tänane tudeng kindlasti ära kasutama. Suur miinus on muidugi see, et paljud arvavad, et see 3 aastat on ülikooliharidus — tegelikult ei ole. Nõukogude ajal oli 3 aasta pealt välja langemine lõpetamata kõrgharidus. Kolme aasta jooksul ei ole võimalik õppida ära spetsialiseerumist.3 aastat mahutab ära vaid üldained.
Kui tõhusana näete ülikoolide vahelist koostööd?
Alati võiks parem olla. Ülikoolide rahastussüsteem tekitab olukorra, kus ülikool on huvitatud saada endale ainult tudeng, aga mitte teda jagama teise kooliga, sest siis läheb raha välja. Siiski olen tuleviku suhtes optimistlik.
Kuidas peaks Teie meelest tudengivaimu tänapäeval ärgitama?
Tudengipäevad aitavad sellele kindlasti kaasa. Meil on olemas üliõpilasnõukogud ja esindus, kes koondab kokku aktiivsemaid tudengeid, aga see esindab vaid väikest hulka tudengeid.
Võimalikult paljude ühiste ürituste korraldamine on kindlasti üks viise tudengivaimu ärgitamiseks.
Kultuuriüritustest toimuvad veel ka tudengi sügisesed spordipäevad, mis toob kõikidest koolidest kokku ca 1500 tudengit. Tallinna Ülikool on kindlasti poolt tudengite ühendamisele ja erinevate ülikoolide rektorid võiks omavahel arutada, kuidas seda tulevikus rohkem teha.
