EBSi rektor Arno Almann: Keskpärasus on kõige hullem seisund — ei liha ega kala
Miks otsustasite minna Tartusse juristiks õppima?
Kõiki tehtud otsuseid saab positsioneerida mingis konkreetses ajas ja ruumis. Lõpetasin keskkooli aastal 1969. Tollases totalitaarses süsteemis tekkinud sula hakkas siis kaduma ja mitmete sündmuste taustal (Tšehhi sündmused) hakkasid ärksamad noored mõtlema kriitiliselt ühiskonna asjadest ja arutlema selle üle, kuidas ühiskonda saab mõjutada.
Tahtsin tegelikult saada tuumafüüsikuks. Kuid meil oli aktiivne sõpruskond, kus arutasime tihti ka ühiskonna asju. Siis otsustasimegi, et läheme õppima sellistele valdkondadele, mis on seotud ühiskonnaga, et süüvida ühiskonna toimimisse. Mitmed sellest sõpruskonnast läksid õppima psühholoogiat või ajalugu ning mina otsustasin teha valiku juura kasuks.
Juura haridus oli tolle aja kohta suhteliset hea, sest õigusteaduskonnas õpetasid siis veel mitmed õppejõud, kes olid Eesti Vabariigi iseseisvuse esimese perioodi ajal olnud teaduskonnas — Leo Leesment, Elmar Ilus (Maarja-Liis Ilusa vanaisa), Ilmar Rebane, Heinrich Schneidert, Johannes Mäll jt. auväärt professorid ja nende kõrval noored andekad tegijad nagu Erik-Juhan Truuväli, Inge Orgo, Endel Ploom, Peeter Kask jt andsid 60ndate lõpus ja 70ndate alguses väga hea õigushariduse.
Millised olid Teie elamistingimused ülikooli ajal?
Ma elasin ise Tartus. Tudengitele maksti stipendiumi. Tavaline stipendium oli 35 rubla ja 1 rubla eest sai juba korraliku lõuna. Kui olid edukas maksti ka kõrgendatud stipendiumi. Oli veel lisaks teenimisvõimalusi — külmhoones vagunite laadimine, suviti ehitusmalev. Tudeng oli materiaalselt päris hästi kindlustatud. Tänu sellele, et elasin kodus, oli mul palju eelised. Tavaliselt kui stipipäev hakkas lähenema, hakkasid mu sõbrad tihemini külas käima. Ema alati küsis siis, kui palju külalisi õhtul tuleb, et kui suure poti peab tulele panema.
Tudeng oma olemuselt ei muutu. Muutuvad ainult olud. Tollel perioodil olid tudengid elitaarne grupp ühiskonnas. See elitaarsus tõstis nad ühiskonnas esile. Näiteks kui oli pidu ja see läks raamidest välja, siis reeglina võeti tekkel alati peast ja peideti põue. Üliõpilaskond on täna ühiskonnas lahustunud.
Tol ajal, kui tudengid tudengipäevadel kokku said, oli võimul ikka hirm, et mis nad nüüd teevad. Eriti olid Tartu tudengipäevad alati suure tähelepanu all — tänu sellele, et tudengipäevade raames toimusid rongkäigud, mille loosungite kohatine poliitiline kahemõttelisus ja teravus oli võimudele suureks probleemiks.
Tudengid arutasid ka aktiivselt ühiskonna asju avalikel koosolekutel, poliitikaringides. Väga aktiivselt tegutses toona Rahvusvaheliste suhete ring (RSR), mille üritused olid väga populaarsed ja arutelud olude konteksti arvestades vägagi kriitilised. Seetõttu oli üliõpilaskond väga mõjukas ja ka kõnekas sotsiaalne grupp ühiskonnas.
Kui toome võrdluse tänapäeva konteksti, kus on samuti palju probleeme, siis tudeng sama valjult ühiskonna asjades kaasa ei räägi. Ma pole märganud, et tänased tudengid huvituks neist ainetest ja räägiksid kaasa sellistel ühiskondlikel teemadel nagu kohaliku omavalitsuse reform, maksupoliitika, avalike teenuste kättesaadavus, interneti turvalisus või muu selline.
Kui olime juba vanematel kursustel ja hakkasime tõsisemat üliõpilasteadust tegema, siis oli meil Postimehe eelkäijal ajalehel Edasi rubriik, kus rääkisime riigi ja omavalitsuse teemadel. Teaduskonna üliõpilasteaduse ühing andis lehte kord kuus materjali, mis trükiti ka ära. Uhke tunne oli, kui lugesid enda arvamuslugu. Seal saime arutleda ka mitmetel tundlikel teemadel, kuna Tartu ajaleht oli teiste väljaannetega võrreldes tunduvalt vabameelsem. Ka meie artiklid lasti toimetusest läbi, sest konflikti puhul võimudega sai viidata, et tegemist on tudengi poolt kirjutatuga. Ilmselt kellegi teise puhul oleks mõned lood tsenseeritud.
Milliseid sündmusi tudengitele korraldati?
Tartus toimusid regulaarselt sügisesed üliõplaspäevad ja siis kevadpäevad, millest kasvasid välja hilisemad muusikaüritused nagu Tartu levimuusikapäevad ja mitmed festivalid. Omamoodi hasart oli lubatud — keelatud piiride katsumine. Nii näiteks tuli kooskõlastada eelnevalt kõikide ürituste sisu, mis toimusid ruumis. Tudengid hakkasid aga luuleõhtuid korraldama botaanikaaias ja tõlgendus, miks sellist üritust polnud vaja kooskõlastada oli see, et need ei toimu ruumis. Hiljem, kui töötasin Tartu linnas mitmetes ametites, sai üliõpilasürituste kohal ka kaitsvat vihmavarju hoitud, aga tudengid ei rikkunud kunagi antud vabaduse piire ja kokkulepitud mängureegleid. Sellist vastastikkust usaldust tuleb ka tänapäeval hinnata.
Mäletate mõnda põnevamat seika, mis siiani naerma ajab?
Lõbusaid seiku oli palju. Samas on mitmed juhtumeid tänases kontekstis raske mõista. Üks lugu — tollastes õppekavades oli sõjaline õpetus, mis oli väga totter asi. Meil oli igal teisipäeval Riia tänaval sõjalises kateedris õppetöö terve päev ja nii kolm aastat. Vene ohvitseride poolt antud õpetus oli nii sisu kui vormi poolest väga raskes kontrastis võrreldes sellega, mida saime auditooriumis. Siis mõeldi välja igasuguseid küsimusi õppejõududele ning teoks said intellektuaalsed duellid ohvitseridega, mis pakkus lõbu kõigile, aga millele järgnesid ka omamoodi sanktsioonid — mõnele tudengile kujunes eksami tegemine ülimalt raskeks. Ma ise tegin ühte sõjalise aine eksamit terve päeva, sest olin õppejõule silma jäänud. Lisaks toimus osa sõjalisest õpetusest linnast väljas — polügoonidel, kus tudengid kaevasid kaevikuid ja mängisid sõda.
Ühel kevadel sõitsime oma seltskonnaga meie kursusevanema sünnipäeva tähistama Ihastesse, kus üks selline polügoon asus ja tegime lõkke maha. Keset sünnipäeva nägime äkki, et miilitsad piiravad meie seltskonna ümber. Meid viidi kõiki jaoskonda. Me ei saanud algul aru, mis toimub. Probleem oli selles, et panime toime väga suure „kuriteo“, sest see palk, mille põlema panime, osutus Nõukogude kahuri maketiks. Oma seletuses püüdsime tõestada, et saime aru, et see oli vaenlase kahur ja nii me ülikoolist eksmatrikuleerimisest ka pääsesime. Aga pika seletuskirja pidime rektorile ikka kirjutama.
Kui palju analoogseid konfliktseid olukordi üldse tekkis?
Ma ei mäleta, et teravaid konflikte oleks palju olnud. Samas tean, et paljudel tudengitel tekkis konflikte nn „punaste ainete“ pinnal. Meie õnneks lugesid meie kursusele neid ained enamasti arukad inimesed, kes suutsid vahust välja selekteerida ka mõtteid või peita mõtteid ridade vahele. Nii näiteks õpetas filosoofia ajalugu ja tunnetusteooriat professor Jaan Rebane, kelle õpetus oli vägagi asja- ja ajakohane. Mikk Titma ja Ülo Vooglaiu poolt õpetatud sotsioloogia oli võrreldav tänase politoloogia kursusega. Nendes ainetes toimus avatud diskussioon, mida õppejõud maha ei surunud.
Õppeprotsessi puhul oli oluline, et juristidel olid pärast 3. kursust pikad praktikad — tsiviilõiguse suuna valinutel firmades, kriminaalvaldkonna huvilistel prokuratuuris või kohtutes ja haldusjuristidel valitsusasutustes või kohalikes omavalitsustes. Nii sai teoreetilised teadmised ka praktikas kontrollitud.
Tegin juristipraktika Tartu õlletehases. Uurimispraktika oli mul aga juba prokuratuuris — olen tuvastanud laipa ja teinud kõike sellega seotud toiminguid. 5. kursusel oli juba pikem praktika — Tartu rajooni täitev komitee plaaniosakonna juhataja kohusetäitjana. See praktika oli tõeline töö ja hinnaalandust praktikandile ei tehtud.
Tollel ajal oli õppimises oluline, et tudengil säiliks selge hoiak ühiskonna ja seal toimuva suhtes ja et hiljem säiliks töökohas oma mina tunnetus, millele tuginedes sai võimaluste piires teha õigeid asju ja otsuseid.
Kuidas näete tänapäeva tudengi võimalusi?
Tänapäeva tudengi puhul toetan seda, et tudengil peab olema suurem ambitsioon. Mida suurema sihi sa endale maha märgid, seda kaugemale võid jõuda. Selleks on täna laiad võimalused ise disainida oma haridust — aga siht peab olema paigas juba 1. kursusel. Tänapäeval ei pea võtma aineid ainult antud õppekavast, neid võib võtta ka teistest õppekavadest. Teise aasta kolmandal semestril olen soovitanud oma tudengitel maailma minna — soovitavalt selles valdkonnas eesliinil olevatesse ülikoolidesse, kas vahetusüliõpilaseks või kasvõi mõnda kursust kuulama, et luua oma erialane kompetents tipptasemel. Kui sead ambitsioonika sihi, võid kindlustada ka endale hea elukvaliteedi.
Tänapäeval ei seatagi sageli suurt ambitsiooni ja halvimal juhul ei olda oma valikutes kindel. Siis ei ole põhjust ka hilisemat edu loota. Sellist suhtumist mõjutab ka heaolu ühiskonna trend ja kuvand, mis paraku lähiajal muutub ja millega tänastel noortel harjuda tuleb.
Mida oleks teil tänastele tudengitele öelda — mida teha, millest hoiduda?
Meie kooli asutaja Madis Habakuk on välja öelnud mõttetera — tagasihoidlikkus on voorus aga ilma selleta saab elus hakkama. Tudeng peab olema uudishimulik, tudeng peab olema ise aktiivne. Kui tudeng küsib, arutab, siis ta jääb tähelepanu fookusesse ja temaga tegeletakse rohkem, temasse panustatakse rohkem. Tudeng ei tohi olla tagasihoidlik ning peab olema ühiskondlikes teemades aktiivselt sisse lülitatud.
Soovin, et tudengid saaksid tagasi oma elitaarse positsiooni ühiskonnas, et nad ei lahustuks keskpärasusse. Keskpärasus on kõige hullem seisund — ei liha ega kala.
Teine soovitus — tuleb tasakaalus hoida töö ja kõik muu elu, kuhu peab mahtuma puhkus sõbrad, hobid ja meelelahutus. Kurb kui neljakümnendat sünnipäeva tähistatakse esimese infarktiga või maandutakse tugevasse stressi, kust on raske rajale tagasi saada. Lugesin Charles Darwini elust ühe ilusa mõtte, kes elas ligi 90-aastaseks. Kui ta oli oma kuulsuse tipus ning ajakirjanikud tulid teda küsitlema ja õnnitlema, uuriti temalt:„Mida te teeksite, kui teil oleks võimalik kõike uuesti alustada?“ Darwin vastas: “Kui mul oleks võimalik kõike uuesti teha, siis ma käiksin sageli ja vaataksin hommikust päikesetõusu,“ mille peale ajakirjanik resoneeris: “Miks te seda praegu ei tee?“ Darwin vastas: “Teate, ma võin seda küll teha, aga minu eas ei suuda ma enam tervikuna tunnetada selle nähtuse ilu.“
Siit mõte, et noorena tuleb elada sellist elu, mis on noortele omane ja eakohane. Midagi, mis nooruses jääb tegemata, pole hiljem enam võimalik tagasi teha. Elu ja töö peab olema alati tasakaalus, siis jaksatakse ka tööd teha ning suudetakse seada ambitsioonikaid sihte.
Tänast tudengit kadestan, sest neil on võimalik käia avatud maailmas, saada parimat haridust, võtta vastu tööturu tohutult huvitavaid väljakutseid ja realiseerida paljusid veel täna tundmatuid võimalusi elu sisustamiseks. Mingeid piire ei ole.
Kui oluliseks peate Tallinna ülikoolide koostööd?
Ülikoolide koostööd pean üldse ülimalt oluliseks. Me peame täna arvestama ja aru saama, et Eesti ülikoolid ei konkureeri omavahel. Me konkureerime Eruoopa mastaabis Euroopa parimate ülikoolidega ja maailma maastaabis maailma ülikoolidega. Kuna meie kõigi potentsiaal on väike — suudame seda teha vaid tihedas koostöös.
Kui täna suudavad Eesti ülikoolid bakalaureusetasemel panna korraliku aluse erialasele haridusele, siis magistri ja eriti doktoritasemel jääb meil kompetentsi väheseks ja meil ei tekigi seda kompetentsi.
Ma ei poolda üldse „talendid koju“ loosungit, sest mõned talendid provintsistuvad siin. Näiteks kui geeniteadlane on maailma suurimas keskuses, kus tal on tippteadlased ees ja tuleb siis siia — tal pole isegi kellegagi oma erialast rääkida. Vastupidi — me peaks ise saatma oma inimesed keskustesse ja nendest keskustest kutsuma siia periooditi tudengeid õpetama.
Samuti saame paljudel erialadel konkurentsivõimelise hariduse ainult inglise keeles, sest valdkonna tippülikoolid ja keskused on paraku inglise keeles. Kui tahame saada tipptegijaks ärivaldkonnas, siis äri eesliin pole mitte Eestis, vaid meist sageli väga kaugel. Kui tahame seal liigas mängida, siis peame sinna kohale minema ja teadma, et seal suheldakse heas inglise keeles.
Kui oluliseks peate Tudengipäevi?
Väga oluliseks. Olen jälginud neid programme ja mulle meeldib ka see, et on püütud tasakaalu leida arutelude ning meelelahutuse vahel. Tudengipäevad ise on üks suur kommunikatsioonivorm. Ja tudengid peavad omavahel kokku saama. Ülikoolid ise võivad ju konkureerida, aga tudengid peavad omavahel suhtlema. Mäletan oma üliõpilaspäevadest, et sain erinevate ülikoolide tudengitega tuttavaks ja sellest asjast on osad tänaseni jäänud minu tutvusringkonda.
Kas olete õnnelik inimene?
Võin öelda, et olen. Esiteks olen saanud töötada ülikooli lõpetamisest alates pidevalt noorte inimestega koos. Mul on olnud võimalus õpetada erinevates ülikoolides ka siis, kui pidasin erinevaid ameteid. Isegi nüüd on mul mõned loengud doktori- ja magistriõppes ning kindlasti loen mõned ained või loengud bakalaureuseõppe tudengitele. Olen poolnaljaga öelnud, et loenguid lugedes saan puhata, kuna noortega töötamine annab tohutult uut energiat, sest noortel on alati teistsugusem, teravam, huvitavam pilk asjadele ja see sunnib ka ennast asju uudsena ja muutumises nägema ning end ka erialaselt vormis hoidma.
Teiseks olen oma erialal riigi- ja haldusõiguse valdkonnas ja selle rakendamise protsessis saanud töötada koos oma ala tippudega. Ligi kümme aastat olen töötanud ka rahvusvahelise eksperdina koostöös Maailmapanga, ÜRO ja Euroopa Komisjoniga nii Ida-Euroopa kui Kesk-Aasia riikides. Mitmed minu missioonid on saanud kõrge tunnustuse osaks. Olen oma erialal jõudnud tipptegijate hulka ja see annab teatud rahulolu.
Lisaks on mul tore perekond, kus ma juba aasta olen ka vanaisa staatuses, mul on palju häid sõpru. Mis on aga väga oluline — näen oma tudengitega kohtudes sära nende silmades. Selle üle olen eriti õnnelik.
Minu puudus on see, et ma ei oska väga hästi tasakaalustada tööd ja puhkust ning mul jääb vähe aega oma sõpradele, kellelt mul on palju õppida. Samuti olen viimastel aastatel saanud vähe tegeleda ühe oma suure hobiga — hulkuda metsas ja otsida sealt vastavalt aastaajale sügise, talve, kevade või suve saabumist. Aga eks selleks kõigeks tuleb veel võimalusi.
.
