Miss Raplamaa seiklused Türgis: teadvuseta mees teel ja meeletu torm
Siin me nüüd siis olemegi — Tekirova Euphoria hotellis, Türgis. Lend möödus ilma suuremate viperusdeta, välja arvatud maandumisel ette tulnud „õhuaugud”, mille ajal pool lennukit kiljus ja naeris vaheldumisi. Reili kiljus, mina naersin.
Kui olime lennukist välja tulnud, tundus ilm mõnus — 25 kraadi ja väga soe tuul. Jõudsime veel koduseid teavitada, et oleme elus ja ilm on suurepärane. Aga juba mõne hetke pärast muutus kõik — vihma kallas nagu oavarrest ja taevas sähvis äikesest. Nii kõva müristamist pole me veel oma elus varem kuulnudki. Aga väga hullu sellest polnud, sest kell oli juba ammu nii palju, et ega keegi enam randa ei läinudki.
Bussisõit hotelli oli meil samuti pikk, aga sündmusterohke. Esiteks otsustasime kaasa lüüa eksperimendis „hoian tunnelis hinge kinni nii kaua, kuni kõik minu soovid täituvad” — nimelt pidime hoidma hinge kinni kogu tunnelis veedetud aja. Esimese tunneli pikkus oli aga 1900m ja bussijuht ei pidanud vajalikuks seda teekonda kiirelt läbida. Isegi kui meie eksperdimendi esimene katse aia taha läks, ootas meid ees veel kaks tunnelit, mis aitavad meie soove kindlasti täide viia!
Aga sellega huvitavad sündmused teekonnal ei lõppenud. Ühel hetkel meie buss lihtsalt peatus ja bussijuht tormas välja! Giid käitus aga krapsakalt ja juba ta oligi kiirabisse helistanud, sest teel lamas teadvuseta mees! Lõunamaadele ebaloomuliku kiirusega oligi kiirabi juba kohal ja mees loodetavasti heades kätes.
Hotelli saabudes ootasid meid sõbralike nägudega pruunisilmsed poisid, kes meie kohvrid oma hoole alla võtsid. Seejärel juhatati meid läbi rohelise aia oma tuppa, kus nüüd end rahulikult sisse seadsime. Akna taga käib aga hirmus torm — müristab nii kõvasti, et aeg-ajalt me mõlemad voodis 10 sentimeetrit kõrgemale hüppame. Loodame, et päevad pole vennad ja homme veidi parem ilm on.
