Prantsusmaal õppiv eesti noormees töötab Eesti Antidopingu heaks ja näeb ennast tulevikus Brüsselis
Kaarel õppis parajasti 12. klassis, kui tema kooli tuldi Sciences Po Paris ülikooli tutvustama. “Pärast seda hakkasid kõik sõbrad klassist mind ergutama, et ma ikka kandideeriksin — nad leidsid, et eriala on mulle igati sobilik,” räägib noormees, kes sõprade õhutusel otsustaski kandideerida, läbis edukalt konkursi ja otsustas üle kogu Prantsusmaa asuvate Sciences Po Paris ülikoolilinnakute hulgast valida Dijoni oma (jah, sealt tuleb maailma parim sinep!). Sinepilinnas tegi Kaarel bakalaureusekraadi Eesti mõistes riigiteadustes, kus keskendus Kesk- ja Ida-Euroopa õpingutele.
Kolmas aasta bakalaureuseastmes tuli kohustuslikus korras sooritada vahetusüliõpilasena ja nii veetis noormees aasta Inglismaal University of Warwick’is. “Tegu on väga heal tasemel ülikooliga ja tundsin, et pärast kahte aastat prantsuse keeles õppimist ja keskkonnas viibimist, hakkasin inglise keeles aina rohkem prantslaslikke vigu tegema,” räägib Kaarel oma valiku tagamaadest.
Täna on noormehel käsil Euroopa Liidu õpingute magistri teine aasta. “Kuna Sciences Po Paris ülikool pakub oma õpilastele automaatselt ka magistrikraadi tegemist, siis otsustasin jätkata õpinguid samas koolis, kuid nüüd juba Pariisis. Euroopa Liit on mulle alati suurt huvi pakkunud, nii et sellest ka eriala valik.”
Kes palju teeb, see palju jõuab
Kohustusliku akadeemilise karjääri kõrvalt on Kaarel oma koolis Euroopa Liidu õpingute magistrantide assotsiatsiooni president. “Võin seda täiesti ausalt meie koolis nimetada aktiivseimaks omataoliste seas,” räägib noormees, kes seetõttu presidendiks olemist täiesti omaette tööna näeb. “Niisamuti käisin eelmisel õppeaastal „Europe à l’école“ projekti raames Pariisi erinevates koolides põhikooli õpilastele Euroopa Liitu tutvustamas ning nende küsimustele vastamas. Lisaks osalesin veel paaris pisemas projektis,” ei paista Kaarli aeg nii koolisiseste kui ka -väliste tegevustega toimetamisel otsa saavat.
Eestis olles töötab Kaarel Eesti Antidopingu heaks dopingukontrolli ametnikuna. Meeskonnaga liitus noormees peale oma sportlaskarjääri lõppu, millest sai tänavu juba 5 aastat. “Endise noorteklassi sportlasena näeksin end ka selles valdkonnas töötamas, kuid praegu leian, et tuleviku mõttes on see pigem plaan B. Siiski olen proovinud end pidevalt ka sellel alal täiendada,” räägib Kaarel, kes loodetavasti dopingukontrolli ametnikuna kevadel ka Sotši olümpiamängudel kaasa saab lüüa. “Kandideerimisprotseduur on veel käimas,” ei ole miski veel siiski kindel.
Kodus või võõrsil?
Rääkides võõrsil õppimise eelistest kodumaal pakutava ees, ütleb Kaarel: “Minna üksi võõrasse keskkonda ja seal hakkama saada, muudab inimest päris palju. Vähemalt mind muutis. Ma leian, et ma sain täiskasvanuks. Välismaal olles ei ole vanemaid, kelle selja taha pakku pugeda, nii et tuleb ise hakkama saada.”
“Teise maa kultuuri, keele ja kommetega harjumine tuleb kindlasti kasuks. Mu silmaring on laienenud ja ma tean, et kuhu iganes ma satun, ja kellega ma sinna koos satun, ma saan alati hakkama. Mulle on see aeg kindlasti väga kasuks tulnud,” lisab Kaarel.
Samas toonitab noormees, et mitte kõik Eesti noored ei peaks ummisjalu välismaale jooksma. “Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ning mõned osakonnad Tallinna Ülikoolis on minu arvates kindlasti piisavalt heal tasemel, et ei peaks näiteks kuskile suvalisse Inglismaa ülikooli minema. Kui on soov välismaal elamiskogemust saada, siis on alati võimalik teha ju ka aasta Erasmuse programmi raames.”
Pariis
Kaarel tunnistab, et Pariisis õppimine ei ole kindlasti mitte odav lõbu. “Minu arvestuste järgi kulub mul üüri, toidu, arvete ja muu tarvliku peale nii umbes kaks Eesti keskmist palka, kui mitte rohkem. Prantsuse riigi ja oma ülikooli rahalise toetuseta ei saaks ma siin õppida. Siinne toetuste süsteem on vajaduspõhine. Vanemad toetavad mind ka nii palju kui saavad. Tänu neile olen siin, kus ma olen.”
Rääkides Pariisis elamisest üldiselt, ütleb Kaarel, et väga raske on tuua välja, mis on selle linna puhul parim. Seal on kõik olemas. “Ma arvan, et mulle meeldib kõige rohkem just prantsuse kultuuriruumis elamine — kunst, kulinaaria, arhitektuur, sotsiaalne elu.”
Pole head ilma halvata ja nii ei saa jätta ka Kaarel mainimata Prantsusmaa kurikuulsat bürokraatiat. “Kõige vähem meeldib mulle Prantsuse adminsitratsioon. Kui tuleb vähegi mingeid pabereid täita ja saata, siis mul tulevad külmvärinad peale,” võrdleb noormees asjaajamist võõrsil sõjaks valmistumisega. Lisaks jahvatavad need bürokraatiaveskid seal ka ülimalt aeglaselt.
“Üldiselt rääkides tunnen ma puudust eestlaslikust siirusest. Prantslased on küll pealtnäha väga viisakad ja toredad, aga pealiskaudsed. Enda eestlastest sõpru võin kinnisilmi usaldada, mõned prantslased võivad aga pikalt mõtlemata noa selga lüüa,” peab Kaarel oma kaasmaalastest — “tuimadest eestlastest” lugu.
Talentide väljavool
Küsides Kaarlilt, mida ta arvab palju kõneainet leidnud Eesti talentide väljavoolust, siis püstitab noormees vastu küsimuse: “Kõigepealt, kes on talent? Minu jaoks on talent ka kuldsete kätega meistrimees, kes Soomes tööl käib. Samuti tuleb vahet teha korraks rikkust ja/või teadmisi välismaal koguval eestlasel ja sellel, kes läks ja ei plaanigi tagasi tulla. Nende minekusse, kes tagasi tulevad, suhtun ma ainult positiivselt. Tulevad nad ju targemana tagasi ning Eestil on nende kogemustest ainult võita. Kadunud hingedest on kahju, aga me ei saa sellesse negatiivselt suhtuda. Inimesed teevad oma valikud ise ja küllap oli neil põhjust Eestist ära minna.”
Ise näeb Kaarel end lähitulevikus pigem välismaal tarkust ja rikkust omandamas, et siis mõnekümne aasta pärast tagasi Eestisse tulla ja anda ka oma panus Eesti ühiskonda. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis on ta juba järgmisel semestril praktikal Brüsselis, sihiks Euroopa Komisjoni laienemise peadirektoraat. “Edaspidise suhtes ei ole ma veel päris kindel. Olen mõelnud aastakese veel oma õpinguid pikendada, et lõpetada topeltmagistrikraadiga. Mu tuleviku karjäärile tuleks see kindlasti kasuks.”
Viie aasta lõikes loodab Kaarel ennast näha töötamas Euroopa Komisjoni laienemise peadirektoraadis Euroopa Liidu kandidaatriikidega või Euroopa Liidu naabruspoliitika raames aitamas mõnda Eesti partnerriiki.
Etniline ja kultuuriline mitmekesisus
Kaarli tutvusringkonnas on üle neljakümne erinevast rahvusest inimese, neist häid sõpru umbes kümnest eri rahvusest. “Kui esimesel aastal oli võib-olla veider harjuda iga kultuuri iseärasustega, siis praegu olen ma kõigeks valmis. Minu jaoks ei ole enam absoluutselt vahet inimese rahvusel, emakeelel, nahavärvil, religioonil. Inimene ise on oluline. Kuna ma olen pidanud harjuma nii mitmete kultuuriruumidega, siis ma eeldan, et ma suudan tulevikus sulanduda lihtsamini ükskõik millise ühiskonnaga ning see teeb mu elu ainult lihtsamaks, sest barjääre teiste inimestega jääb vähemaks. See aitab mul asju laiemalt näha. Mul on lihtsam mõista, kuidas üks või teine inimene, rahvus või riik käitub. Ma ei vaata enam asjadele väikeselt Eesti künkalt.”
