"Olin tegelikult selle töö vastu juba ammu huvi tundnud, kuid ilmselt nappis julgust, et üldse kandideeridagi," räägib Maria, kes enne stjuardessina tööle asumist õppis kõrgkoolis ja töötas teenindusalal.

Peale vanast töökohast lahkumist otsis noor naine Eestis tööd kuus kuud. Eesmärgiks oli leida midagi, mida ei peaks tegema ainult töölkäimise pärast, vaid midagi sellist, mis meeldiks ja ka ära elataks. "Ilmselt tegin sellega olukorra enda jaoks kümme korda hullemaks, aga usun, et töölkäimine töölkäimise pärast on vaimselt väga kurnav ja lõpuks võidki jääda selle juurde ning leppida ja võib-olla mitte kunagi üritadagi kuskile edasi püüelda."

Tagasi vaadates teab Maria, et kuus kuud tööotsinguid tasus ennast ära. Otsingute alguses võttis ta ennast Töötukassas arvele, et tervisekindlustus oleks vähemalt olemas. "Minu viimane ametlik sissetulek oli reklaami massistseenis osalemise eest 20 eurot, mille järgi määrati mulle ka siis töötu abiraha. See oli umbes 190 eurot." Selle eest sai Tallinnas elanud Maria makstud oma kommunaalarved ja osta kuukaardi, millega siis töövestlustel käia. Töötuna ärkas ta igal hommikul kaheksa-üheksa ajal üles ja sukedus tööotsinguportaalidesse. "Kandideerisin kogu selle aja jooksul kümnetesse firmadesse, erinevatele ametikohtadele, kirjutasin kümneid motivatsioonikirju nii inglise, eesti kui vene keeles. Käisin paljudel töövestlustel ja mitmetel konkurssidel jäin viimase kahe sekka." Maria on veendunud, et ilmselt valiti see, kes vähem palka küsis. Tema selles osas suuri järeleandmisi ei teinud ja soovis saada umbes 800 eurot kätte. "Teadsin, et ettekandjaks ma enam kindlasti ei lähe, kuid iga "heast kohast" saadud "ei" muserdas mind järjest rohkem ja rohkem."

Maria leiab sarnaselt paljudele teistele kaasmaalastele, et siinne palk on naeruväärne. Näiteks üks firma, mis asub Peetri külas ja kuhu sõit marsuudibussiga maksab juba umbes 2 eurot, pakub oma töötajale Peetri külla ja mööda Eestit reisimise eest 375 eurot kuus. See ajas Maria naerma, kuid intervjueerija ütles, et paraku pole neil võimalik rohkem maksta. "Noh, sõidan siis selle raha eest iga päev Peetri külla, söön nuudleid ja elan telgis või?" küsib Maria naerdes irooniliselt.

Täna teenib Maria olenevalt lennutundidest 2200-3000 eurot kuus. Väiksema palga eest ta Eestisse tagasi ei tulekski. Tal on küll siin oma kodu ja sõbrad, kuid õnneks on Soome lähedal. Stjuardess tunnistab ka, et Soomes on küll üürihinnad ligi kaks korda kõrgemad ja ka toit mõnevõrra kallim, kuid samas näeb ta, et tervislikult toitumine võib Soomes isegi odavam olla.

Nagu ka paljude teiste jaoks, on Eestist lahkumise põhjus Maria jaoks palk. Nii teab Maria ka juuksureid, kes siit Soome koristajateks lähevad. Stjuardessiamet aga ongi Maria unistuste töö ja võib-olla võtab ta varsti julguse kokku ning läheb vaatab kaugemale. Firmas, kus naine töötab, on väga rahvusvaheline kollektiiv.

"Armastan oma tööd. Absoluutselt rutiinivaba. Iga tööpäev on totaalselt erinev. Erinev meeskond, erinevad reisijad," on töö taevas Mariale kui taeva kingitus. "See töö võtab minult täpselt nii palju, kui ma anda suudan. Igaühele see kindlasti ei sobi. Enamikel inimestel on ettekujutus stjuardessi tööst kui "tere-kohvi-soovite". Tegelikult on stjuardessid pardal eelkõige reisijate ohutuse huvides ning on saanud väga spetsiifilise väljaõppe, kuidas hädaolukorras käituda."

Siiani on Maria töö olnud suuremate raskusteta ja kellelegi kunstlikku hingamist teha pole tulnud. Enne iga tööpäeva loodab stjuardess, et kõik inimesed on terved. Just see on põhjus, miks lennukisse saabujaid tervitatakse. Veendumaks, et kõik on korras.