Maailm läbi kurdi silmade: milline on elu, kui pead selle alati seadma kuulja järgi?
Üheskoos arutleti osalejate jaoks olulistel teemadel ja teatrilaagri lõpuks loodi kogukondlik lavastus „Hääletu maailma hääled“. Projekti idee aluseks on kogukonnateatri vorm, mis on Eestis veel vähe levinud teatripraktika tegelemaks erinevate kogukondade murede, rõõmude ja lugude esitamisega. Nädal aega kestnud loomingulise laagri käigus loodi kogukondlik lavastus „Hääletu maailma hääled“, mis tutvustab kurtide kultuuri eripärasid ja käsitleb foorumteatri vormis osalejate poolt välja valitud arutlemist väärivaid teemasid.
Arutleti näiteks selle üle, kuidas peaks kurdist noor toime tulema, käituma olukorras, kus temasse suhtutakse kuulja inimese poolt eelarvamustega. Veel arutleti kuuldeaparaatide ja kõrvaimplantaadi paneku vajaduse või mittevajaduse üle. Näiteks paljud kurdid keelduvad oma lastele implantaati paigaldamast ja omavad selleks põhjendatud argumente. Implantaat ei tee kedagi kuuljaks, läbi selle tehnilise aparaadi vahendatud helivõnked mõjuvad robotlikuna kurdi kõrvale ja seega ei anna normaalset kuulmisoskust nagunii tagasi. Samuti leiavad paljud kurdid, et olles implantaadi või kuuldeaparaadi kandja, eraldab see neid kurtide kogukonnast. Nad ei tunne nõnda endi kuuluvust ei kurtide ega kuuljate hulka. Muidugi leidub aparaatidele ka pooldajaid ja nõnda käivitab teema kindlasti arutelu. Osalejad tõstatasid ka mõtteid, kuidas kurt peab oma elu alati seadma kuulja järgi ja milline on elu, kui pead kõikjal hakkama saamiseks tellima tõlgi.
Teatritöötubasid viis läbi noor näitlejanna Maaja Hallik. Lavastuse „Hääletu maailma hääled“ jaoks harjutati välja valitud stseene, interaktiivset suhtlust publikuga ja improviseerimist. Nädala lõpus esitati lavastust laagripaigas osalejate lähedastele, nüüd, sügisel astutakse publiku ette ka Tallinnas ja Tartus. Lisaks toetasid loomingulises laagris lavastuse valmimist koreograaf Evelyn Uisu poolt juhtitud tantsu õpituba ja tantsukava õppimine, vestlusõhtu lavastaja Jim Ashileviga ning Eesti Improteatri improvisatsioonilise kohapeal sündiva etenduse loomine kurtide abiga. Ühine aeg kuuljate ja kurtide koostööprojektis veedeti lõbusalt, aktiivselt, loominguliselt, kõneldi teatrist, oma muredest ja rõõmudest, jagati teadmisi ja kogemusi.
Osavõtjate postiivne tagasiside oli korraldajatele suureks rõõmuks ja inspiratsiooniks, et taolisi projekte veelgi korraldada. Nii noored projekti eestvedajad kui ka kurdid osalejad leidsid ühiselt, et on väga oluline pakkuda inimestele võimalusi rääkida endale olulisest, seda ka selleks, et iseennast paremini tundma õppida. Kuulmispuudega inimesi peaks ühiskond rohkem kuulda võtma ja teadvustama, kuidas nendega rohkem arvestada. Teater pakub aruteluks suurepärased vahendid.
Lavastust on võimalik näha:
26. oktoober kell 19:00 Tallinnas, Piip ja Tuut Mängumajas (Toom-Kooli 13)
27. oktoober kell 14:00 Tartus, Tartu Uues Teatris (Lai 37)
Sissepääs annetuse alusel.
Osavõtjate muljeid loomingulisest laagrist ja projektist:
Jari (21): „Tahtsin saada vaheldust oma rutiinsest tööst ja muredest ning laagris sai väga toredalt aega veedetud. Õppisin rahulikus keskkonnas ennast rohkem tundma. Olen varem teatriga tegelenud, kuid pole kokku puutunud sellega, et laval ei pea tegema kindlat, etteantud tegevust, vaid siin pidi tunnetama ennast ja hoopis enda järgi tegema. Sain kogemusi, mida endaga kaasa võtta Tartu kurtide teatriringi. Selline teatrilaager on vajalik, sest aitab muuta inimese mõttemaailma ja hoiakuid. See projekt tähendab mulle palju, sest annab võimaluse kurtide häält kuuldavaks teha ja mõned müüdid ümber lükata, anda teadmisi kurtidest.“
Monika (22): „Alguses mõtlesin kaua, kuid lõpuks olin nõus teatrilaagrisse tulema ja mul on hea meel, et tulin. Iga päevaga muutusin avatumaks ja hakkasin aina enam need harjutused, mängud meeldima. Üllatusin ka ise.“
Ragnar (23): „Mõtlesin, et tulen ja proovin ning ei pidanud pettuma. Õppisin teatri kaudu paremini oma emotsioone kontrollima, iga päev olid uued põnevad tegevused, impromängud meeldisid väga. Laagris oli rahulik ja hea olla, meeldis, et ka väikesed lapsed olid osadel noortel lastevanematel kaasas, nendega oli tore mängida. Väga tore oli kuuljatega tuttavaks saada ja ka tuttavate inimestega teatrilaagris aega veeta.“
Jüri (52): „Alguses oli see teatriõpe teistmoodi kui arvasin, aga ise tundsin küll, et sain ajaga ja iga päevaga paremaks. Meeldis hommikuvõimlemine, jalutuskäigud, mängud. Eesti Improteatri etendus meeldis väga. Minu jaoks oli huvitav, et kuuljad ja kurdid mõtlevad sarnaselt teatrist. Olen kogu aeg mõelnud luua kurtide kultuuriteatrit, seda oli tore teha ka koos kuuljatega.“
Kerttu (20): „Kui ma esimest korda sellest projektist "Kogukonnateater kurtidega" kuulsin, siis kuidagi ei köitnud mind, aga hiljem seda lähemalt uurides tundus vägagi põnev ja uus minu jaoks, kes ma olen täielik võhik teatrimaailmas. Samuti pakkus veel rõõmu, et sain uute inimestega tuttavaks. Taoline teatrilaager on väga vajalik, kuna kurtidel, kes on huvitatud teatrist, puudub ligipääs teatrimaailma. Seega ma arvan, et see laager andis osalejatele palju teadmisi juurde ja ehk ka julguse osa võtta sellistest ägedatest projektidest tulevikus.“
Maaja Hallik (24): „Minu jaoks oli võimalus kurtidega töötada väga eriline kogemus. Kurtidest tuttavaid mul varem ei ole olnud ja seetõttu ei olnud mul suuremat ettekujutust, kellega koos täätama hakkan. Aga et ma nii soojade, arukate ja ettevõtlike inimestega kokku puutun, oli tõeliselt tore üllatus. Kahju, et keelebarjääri tõttu on kurtide ja kuuljate maailmad jäänud ikkagi võrdlemisi vähe integreerituks, kuigi mulle tundub, et tahet suhtlemiseks leidub mõlemite seas. Eelkõige oleks tore, kui meie projekt avardaks inimeste silmaringi. Ühelt poolt avaks kuuljatele kurtide maailma eripärasid - omades millegi kohta piisavalt informatsiooni, jäävad tulemata ka põhjuseta eelarvamused ja neist tingitud arutu käitumine, teiselt poolt annab foorumteatri vorm võimaluse alustada dialoogi nii kurtide endi vahel kui ka kuuljatega, arutleda teemade üle, mis kurtide elus tõepoolest ehk teinekord muret valmistavad, kuid millega ei osata alati midagi ette v6tta.“
Hele-Riin Karring (24): „Kurtide jaoks oli kindlasti oluline ja eriline see, et laager toimus nende emakeeles viipekeeles, mis tegi selles osalemise lihtsamaks ja meeldivamaks kuna sääraseid üritusi, kus keegi kuuljate maailmast soovib korraldada kurtidele midagi taolist ja pakkudes võimaluse neil viipekeelses keskkonnas omandada teadmisi ja kogemusi, ei ole just palju. Laagri lõpus sündinud lavastus on oluline, et kurdid ise saaksid väljendada ja tõstatada enda kogukonnasiseseid mure- ja valukohti ning neid teadlikult arutada ja läbi teatri neile lahendusi otsida. Samuti pakub see võimaluse teistele kurtidele, kes laagris ei osalenud, siiski saada sellest kogemusest teatrilavastuse näol osa. Teatrilavastuse kaudu meenutatakse ka laiemale avalikkusele ning kuuljale vaatajaskonnale, et meie keskel elab ka kurtide kogukond, keda tihti kiputakse unustama ja tagaplaanile jätma. Samuti tutvustatakse teatrilavastuste kaudu kuuljatele, et kes täpsemalt on kurdid, missugune on nende kogukond, kultuur ja keel. Tulge tutvuma kurtidega!“
Projekti korraldusmeeskonda kuulusid:
Maaja Hallik, juhendaja
Hele-Riin Karring ja Mari-Liis Ungerson, viipekeeletõlgid
Kristin Viljamaa, projektijuht
Täname toetajaid ja abilisi: Jim Ashilevi, Eesti Improteater, Määra Mäe talu, Evelyn Uisk, Laura Lilleväli, Kärt Einasto, MTÜ Kultuur aitab hingata, Euroopa Noored, Avatud Eesti Fondi Noortefond, Hasartmängumaksu Nõukogu, Kultuurkapital, Bal Snack ja La Muu.
