Lugeja: vaadates 2013. aasta riigieksamite tulemusi, siis võib ikka julgelt õpetajate poole näpuga näidata
Möödunud laupäeval tele-esilinastus ETV-s 12-osalise dokumentaalsarja "Üheksandikud" esimene osa, mis jälgib terve aasta jooksul Kuristiku gümnaasiumi 9.b klassi koolielu.
Tegemist on õpiraskustes klassiga, mille õpetajad vahetatakse välja viies aines. Uute õpetajate eesmärgiks on see, et noored suudaksid põhikooli lõpetada.
Peale iga osa on vaatajatel Noorte hääle vahendusel võimalik kaasa rääkida sarjas lahti rullunud teemadel.
Elava diskussiooni tekitas artikkel: Kas lapse edukus koolis sõltub enim õpetajast? Vastab Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja
Toome välja mõned enim kõlama jäänud kommentaarid:
Elis: "Loomulikult on igal osapoolel oma roll, aga kui vaadata 2013 riigieksamite tulemusi, siis võib ikka julgelt õpetajate poole näpuga näidata :D. Eesti keel on siis ainus (?) kohustuslik eksam ja kõik eksamid koostatakse lähtudes õppekava nõuetest ja mitte millestki muust (ehk mitte geeniuste/ülikõrge IQ mõõtmiseks mõeldud ülesanded). Niisiis, eesti keeles (emakeelena, gümnasistid) sai 100 punkti 14 õpilast 7320-st, mis on 0,2% ja üle 90% sai 3,9%. Ma arvan, et väga loogiline on eeldada, et need 3,9% pole ainsad motiveeritud, toetavast perekonnast pärit lapsed Eestis. Küllap on motiveeritud ja hästi kasvatatud lapsi palju-palju-palju rohkem, nii et kahjuks riigieksamite tulemused räägivad rohkem seda, et kehvasid õpetajaid on meil ülimalt palju. Jutt on ikkagi õppekavast lähtuvalt tehtud ülesannete oskamisest ja mitte geeniuste avastamisest. Õppekava loomulikult saaks ka muuta, teha selline lihtsakene, et kõik õpetajad suudavad seda õpetada ja kõik lapsed saavad 100%, aga kui tõsiselt rääkida, siis võiks vähemalt 30% õpilastest ka praeguse eksami 90% ära teha (arvestades ka seda, et õppekava on meil põlve peal valmis vorbitud ja kindlasti omab ka oma rolli seoses kehvade tulemustega). Eriti kurb on, et ka valikeksamite puhul on need protsendid kehvad, kuigi arvatavasti valitakse eksam selle järgi, mida kõige paremini enda hinnangul osatakse. Nii et ka väga heast perest ja vägagi motiveeritud usinad õpilased saavad nö kesiseid tulemusi, ka neil pole õppekava täismahus omandatud. Kelle süü see on? Kelle???"
tegevõpetaja 30 aastat: "Olen nõus, et õpetajast sõltub määravalt palju. Samas on suurim kala peidetud kivi alla nimetusega "tundide normkoormus" ühele õpetajale. Niikaua kui palga aluseks on kontakttundide arv, suudabki õpetaja keskenduda vaid ainele üldiselt. Kui hakataks arvestama ka seda, kui mitu õpilast on ühele õpetajale määratud edukale teeotsale suunamiseks, tekiks mingigi inimlik ressurss, tegelemaks õpilaste individuaalse toestamisega.
Aines, kus klass käib õpetaja silme alt läbi, on õpetatavaid siiski hoomatav hulk. Aines, kus toimub vaid 1 nädalatund, kujuneb õpilaste hulk selliseks, et üksi nimede ja nägude kokkuviimine võtab aastaid. Mul on näiteks ca 500 õpilast. Sõltumata sellest, et 2/3 oma elatud elu nominaalajast pühendun tööle (ebanormaalne!), ei jõua ma ka parimal tahtel oma kõikide õpetatavate isiksusliku toestamiseni.
Niikaua kui ei muutu õpetajate riiklik koormus- ja palgapoliitika, ei muutu ka sellise TV-eksperimendi järel koolis suurt midagi. Õpetajagi töö sõltub suurel määral sellest, millistes oludes ta peab eetilise tulemuse tootma.
Kõige rohkem huvitab mind hoopis, milliste tunnetega jälgivad seriaali Kuristiku gümnaasiumi õpetajad. Tegelikult. Kas keegi julgeks neist kaamera ees avaneda?"
koer: "Olles ise lapsevanem saan aru, et õpetaja elukutse on üks raskemaid. Kuidas tulla toime erinevate isiksustega, jäädes rahulikuks ja arusaajaks. Ühele õpilasele on asi selge, teine äärmus on täielik arusaamatus. Aega on ka vähe. Pole midagi teha kui koolitaeva tuhmimatele tähtedele tuleb veelkord seletada. Aga õpetaja on ka inimene, kuigi tema kohus on oma õppeaine kõigile enam-vähem selgeks teha. Aga kui õpilane ise soovi ei näita õppimiseks, mis siis õpetaja peab tegema?"
