kuriurin
Aga kui konkreetselt saatest rääkida, siis seal näidatud emal oli ju ilmselgelt täiesti ükspuha, kas ta tütred koolis käivad või kui lollid nad on. Mis mõjutajat temast on? Kui ta paneb oma üheksandikud (kellest ühele muutus matemaatika ülejõukäivaks teises klassis ja teine on juba kaks korda istuma jäänud) ülepäeviti kordamööda oma noorimat last hoidma, et saaks ise tööl käia — mismoodi need lapsed siis üldse kooli jõudma või õppima peaks?

no
Vitsaga, ikka vitsaga:). Okei, ilma naljata nüüd. Ma arvan, et äkki võiks proovida kuidagi iidoleid kasutades. Lõppude lõpuks on enamus lauljaid ja näitlejaid (mõnede eranditega) ikkagi pidanud vaeva nägema ja tööd tegema, et edukad olla. Teine variant on see, et ütledki karmilt välja: kui koolis ei käi, siis ei saa head tööd; kui ei saa head tööd, jääd elu lõpuni ennast vaevu elatada suutvaks koristajaks vms.

Finsk Kille
Töötasin sovetiajal saeveskis. Oli füüsiliseslt roppraske töö. Puhkuse ajal käisin korra töö juures (vist küttepuid omale tellimas). Algkoolis õppiv poeg kaasas.Ta nägi ka, kuidas mu kolleegid rassisid ja punnisid. Ütlesin veel pojale, et kui õppida ei viitsi, hakkad ka tulevikus neid lolle kände veeretama.
Mõjus. Ja tõhusalt.

eripedagoog, nõustaja
…Algklassides on lapsel loomulik huvi õppimise vastu, soov saada tunnustust ja tähelepanu. Seda huvi tuleb toetada ja motiveerida, raskuste ilmnemisel selgeks teha põhjus koostöös õpetajaga, vajadusel erialaspetsialiste kaasata. 1. ja ka 2.klassi lapse võib küll tunduda juba päris suur ja tubli — saab ise hakkama…kuid ikka on vaja jälgida, kontrollida. Kontrollimine peab olema positiivne, pigem läbi huumori. Küsida mida õppisite, õpeta mulle ka, vaatame kas ka mina oskan jne…. Suurim viga on see kui lapse eest tehakse tööd ära, no nii ei kujune õpiharjumust ega ka õpetaja saa aru, kas laps oskab või ei oska. Kui algklassides kujundada õpiharjumus välja, on edasi juba lihtsam. Kindasti murdeea probleemid mõjutavad (ealised iseärasused), kuid vaadake -see on nagu hambapesu. Harjutame last, kordame, tuletame meelde….ning teatud hetk me ei pea seda enam kordama ega nõudma — ta teebki nii ja igal õhtul ja hommikul. Nii siis — vanematel on tõesti kandev roll, ent koostööd kooliga, õpetajatega.

lapsevanem
Olen probleemiga kokku puutunud: mul on 2 tütart. Vanema tütrega läks asi ilusti ja kaheksas klass sai ilusti lõpetatud. Sai ise hommikuti ärkamise ja õppimisega hakkama, hinded normaalsed, käis ilusti iga päev koolis. Tagantjärgi tunnen, et oleksin ise vōinud tublim lapsevanem olla. Siis tuli olude sunnil kooli vahetada. Siis alles hakkas juhtuma…saatsin iga päev lapse kooli ..nagu tavaliselt. Pool aastat käis, siis tuli välja et polevatki sinna jōudnud! Šokk oli suur. Küsimusele, et miks, vastas, et keegi ei viitsi käia, kedagi ei huvita! Mida?! Küsimustele, et kuidas koolis on ja läheb, tuli kiire vastus, et hästi, lihtsalt pole kodus ōppida, sellepärast ei olnud ma nii agar ka kontrollima! Et vältida sama viga, panime teise tütre erakooli….tundub esmapilgul mõttetu ja kallis. Aga point on selles, et seal koolis käivad lapsed, kelle peredes on jutuks haridus, haritus, korralik elukutse ja sellest tulenev hea tasuv töökoht ja heal järjel elu….noh, kas siit loeb motivatsiooni välja? Sealsed lapsed häbenevad ebaedukust koolis. Ja ka õpetajad on motiveeritud, sõbrad koolis tahavad koolis käia ja ōppida. Siit moraal….sinu laps on väga mōjutatav ümbritsevast keskkonnast, teistest lastest kusjuures suurt rolli mängib see, millistest peredest need teised lapsed tulevad ja milline on see kool, kus su laps käib. Ka õpetajatel peab olema motivatsioon!! Teise tytre 9. klass algas uues koolis hoopis enesekindlamalt ja eks olen lapsevanemana ka palju kypsem. Arvan, et kooli probleemi saaks parandada vōi leevendada kooli ja sellega ka n-ö parasiitsōprade kaotamisega. Tundub julm….aga olen aru saanud, et ei suuda maailma päästa ja oma lapsed ja pere ja nende saatus on mulle siiski kõige tähtsam.

Donna Anna
Minu vanematel polnud mingeid erilisi “vahendeid”. Lihtsalt isiklik eeskuju ja asjalik jutt stiilis “elu on etteaimamatu”. Mida rohkem maailma asjust teada, seda vähem on võimalusi sattuda väljapääsmatusse olukorda. Loll on ka sellepärast loll olla, et targemad saavad lolli igast asendist pügada ja temast üle sõita. Peaks ju küll arusaadav olema, ka lapsele?