Õpilane: vahel tundub, et klassi hoiab koos ainult meie klassijuhataja, kes kõigest väest üritab meid koos tööle panna
Pean tunnistama, et põhikoolis oli meie klass üks kooli hullemaid. Tundides polnud võimalik õppida, sest poisid lärmasid pidevalt, õpetajatele hakati vastu ning lugupidamisest polnud jälgegi. Vahel juhtus, et klassis tekkisid suuremat sorti pahandused ning lahkhelid, mida pidi lahendama lausa kooli juhtkond. Need vahejuhtumid unustati üldjuhul küll kiiresti, kuid märgi meie klassile jätsid need siiski külge.
Peale selle esines meie klassis kiusamisi, millest tihti isegi klassijuhataja teada ei saanud. Kuid mida vanemaks me saime, seda vähem selliseid olukordi tekkis. Üheksanda klassi lõpuks oli meist kujunenud äge seltskond. Kõik said kõigiga hästi läbi ning tunnid olid lõbusad. Me võtsime üksmeelselt osa koolis toimuvatest üritustest ning saime kokku ka kooliväliselt.
Kümnendasse klassi minemine oli raske, sest seltskond, kellega olime üheksa aastat koos koolis käinud, lagunes laiali. Juurde tuli õpilasi mujalt ning moodustus täiesti uus koosseis. Kohanemine uute inimestega võttis aega ning mulle tundub, et siiamaani pole meie klass päriselt üksmeelt saavutanud.
Õpin hetkel üheteistkümnendas klassis ning võin väita, et meie klassis puudub siiani üksmeel. Õpilaste hulgas on tekkinud 4-5-liikmelised grupid, kes kõik hoiavad omaette. Klassikaaslased suhtlevad omavahel ainult siis, kui on midagi vaja või kui tunnis on konkreetsed rühmatööd. Koolis toimuvatest üritustest pole võimalik täies koosseisus osa võtta, sest paljusid lihtsalt ei huvita klassiga koos töötamine. Grupid hoiavad suurema osa ajast omaette ega vaevugi suhteid teiste klassikaaslastega kuidagi arendama. Vahel tundub, et meie klassi hoiab koos ainult meie klassijuhataja, kes kõigest väest üritab meid koos tööle panna!
