PÖFFi avab Kanada Oscari-kandidaat „Gabrielle“
Režissööri enda sõnul sündis „Gabrielle“ soovist rääkida ühiskonnas varjus olevate inimeste õnnest ja koorilaulu erilisest jõust. Nii valmiski lugu kahe vaimupuudega täiskasvanu — Gabrielle ja Martini — vahelisest armastusest ning selle tulemusel toimuvast emotsionaalsest tärkamisest, mis viib iseseisvuse otsinguteni.
Siiras ja energiline peaosaline
„See on lugu perekonna ja tervishoiutöötajate poolt sageli juhitavate vaimupuudega inimeste elust ning nende vabaduse ja iseseisvuse vajadusest. „Gabrielle“ on hea näide sellest, et puuetega inimeste ihad ja emotsioonid on nagu kõigil teistelgi, et nad on samasugused tavalised inimesed nagu me kõik,“ kirjeldas režissöör Archambault filmi sisu. Linateose muudab eriliseks ainuüksi see, et nii peaosaline Gabrielle kui ka mitmed kõrvalosalised on ka päriselus puudega.
Kogu idee üheks käivitajaks oli autori sõnul telesaade vaimupuudega inimeste kasuperest. „Ettevalmistusperioodil inspireerisid mind väga paljud puudega inimesed, nagu ka organisatsioon Young Musicians of the World, mille ühes India koolis on ka osa stseenidest filmitud,“ rääkis Archambault.
Filmi nimiosas mängiva Gabrielle Marion-Rivardinini jõudis filmitiim aga kunstikeskuse Les Muses kaudu, mis pakub vaimupuudega inimestele professionaalset laulu-, tantsu- ja teatriõpet. Viibimine selles keskuses enam kui aastase perioodi vältel avaldas tugevat mõju kogu filmi käsikirjale. „See kogemus aitas mul visualiseerida filmi, mida ma teha tahtsin. Nende inimeste tahe, energia, talent ja kujutlusvõime on midagi, mida peab oma silmaga nägema ja tajuma. Eriliselt võlus mind Gabrielle sära, karisma ja ehtsus,“ meenutas režissöör.
Muusika, mis ühendab
Williamsi sündroomi põdevatel inimestel, nagu Gabrielle, on eelsoodumus musikaalsusele ja laulmisel täiuslikule helikõrgusele. Küll aga polnud Archambault sõnul Gabrielle tugevuseks näitlemine, mis tähendas palju tööd enne võtete algust. „Jõudsime ühel hetkel produtsentidega üksmeelele, et elukutseline näitleja ei suudaks seda rolli nii tõetruult ja spontaanselt välja mängida. Teadsime, et tema näitlemine ei saa olema ideaalne, kuid instinkt käskis loomulikkuse teed minna,“ põhjendas Archambault näitlejavalikut. Ka suurem osa teised filmis kaasategevad kooriliikmed on Muse`i õpilased, kelle tugevuseks on unikaalsus ja eriline lauluoskus. „Stsenaariumit kirjutama hakates ei osanud ettegi kujutada, et mul õnnestub saavutada lõppeesmärk — teha film nende inimestega, mitte nendest,“ võttis režissöör oma kogemuse kokku. Filmis Gabrielle paarilist Martinit mängiv Alexandre Landry valiti siiski professionaalsete näitlejate hulgast.
Olulist rolli kogu filmis mängib ka muusika. Kanada linna Quebeci ühe tuntuma laulja Robert Charlebois`i lood „Ordinaire“ ja „Lindberg“ sobivad oma tähenduse ja sisu poolest filmi konteksti valatult. „Roberti osalemine võtetel oli midagi erilist. Ta võttis kõiki kooriliikmeid kui võrdväärseid ja mis peamine, jagas nendega ühist armastust muusika vastu,“ rääkis Archambault. Nii valitud laulud kui ka Karkwa-nimelise bändi klahvpillimängija François Lafontaine ja Les Muses`i lauluõpetaja Hélène-Élise Blais`i koostöös valminud võrratud klaveriseaded on režissööri sõnul jätnud filmile tugeva märgi.
Homme kell 19.00 Solarise Kalevi saalis toimuval PÖFFi avaseansil on kohal ka filmi režissöör Louise Archambault ja näitleja Alexandre Landry. Paralleelselt näidatakse filmi ka Tartu Cinamoni kinos ning kell 21.30 veel ka Solarise Saku saalis.
