Kogemus: käik imetohtri juurde tegi mind terveks
Mu ema pani prillid lehele ja uuris mind tähelepanelikult: „Ega sa ometi arva, et sina võiksid sealt oma migreenivaludele leevendust saada?“ Istusin ema vastu meie suure köögilaua taha toolile ja sirgeldasin ajalehe serva pastakaga kriipsukesi. „Ma ei ole öelnudki, et ma kunagi alternatiivmeditsiini tõsiselt võtaksin, kuid proovida ju võib ja kui abi ei saa, siis olen jälle ühe elukogemuse võrra rikkam.“ Vaikisin ja põrnitsesin linikut laual. Ema ohkas: „Neid niinimetatud elukogemusi saad sa selleta igas päevaski küllalt ja arstil oled sa selle murega ka korduvalt käinud. Aina kirjutab sulle tablette välja ja muud ei midagi.“
Kuulasin ema vaikides ja jätkasin sirgeldamist. Osalt võis tal ju isegi õigus olla, kuid need paganama peavalud ei andnud mulle mõnikord õhtuti enam rahu. Enamasti algasid need pärast tööpäeva, kui olin end mõne töölise lohakuse ja hoolimatuse peale välja vihastanud. Siis algas valu otsmikult ja kiirgus seejärel kuhugi kukla taha. Mu perearst kirjutas mulle tablette ja palus rohkem puhata ja tervise peale mõelda. No jah, mõtlesin mina, tervis terviseks, kuid saad sa siin siis aega maha võtta, kui ma just sellel sügisel olin alustanud uue pilootprojektiga — meeste vaba aja rõivaste disainimisega. „Ema, mis selles siis halba on, kui ma lähen ja vaatan, ega ma siis ainuke pole.“ Ta ohkas, raputas pead, tõusis toolilt ja hakkas kohvi keetma. Püüdsin siis häälde võimalikult palju positiivsust panna ja jätkasin:
„Kas sa mäletad seda minu venelannast sõbrannat, Zannet? Tema ema käis ka kaks aastat tagasi ühe imetohtri juures abi saamas. Zanna ise lobises mulle sellest, kui ma temaga kord lõunal käisin. Tal oli käsivarres juba pikemat aega selline kõva tükk olnud ja tegi kõvasti valu. Zanna ütles, et tema mamma olevat küll abi saanud. Tükk oli pärast visiiti ära kadunud.“ Ema vangutas pead. „Ja-jah, ja nüüd oled sa nii kaljukindel, et sina saad ka abi.“ Tõusin ja võtsin kraanikausikohalt kapist tassi: „Tead, emake, selle kohta ütlen ma, et kui ma ei lähe, ei saa ma seda kunagi teada.“Istusin taas ta vastu ja me hakkasime kohvi jooma.
Veel sama õhtul pärast tööd helistasin oma töökaaslasele ja küsisin, et mida ta sellest mõttest arvaks, kui me sinna koos läheksime. Seltsis ikka lõbusam ja kindlam. Lea hakkas telefonis mu jutu peale lõbusalt naerma ja see meenutas pääsukeste vidinat traadil. „Palun, ega sa ometi arva, et mul peaks midagi viga olema, et sinuga imetohtri juurde tulen?“ Panin oma häälde nii palju tõsidust, kui suutsin ja ütlesin: „Lea, kuula nüüd ometi! Need tervisehädad kimbutavad meid kõiki nii või teisiti ja nagu see tohter ise korduvalt oma teleülekannetes on maininud, saavad enamus haigusi alguse valest mõtlemisest, toitumisest, stressist või pagan võtaks, millest iganes.“ „Mhmm, ja seetõttu arvad nüüd sina, et me peaksime sinna tingimata minema?“ Ohkasin. Me vestlesime veel mõned minutid ja lubasime sellest järgmine päev töö juures täpsemalt rääkida.
Tegelikult ei tahtnud ma ise ka hästi uskuda, et ühest ajalehe reklaamist sisemiselt nii põlema võin minna. Olin ju küllalt lugenud ja isegi kuulnud sellistest ravitsejatest, kelle juurde inimesed oma hädadega pöörduvad, üüratuid rahasummasid maksavad ja siis õiget abi saamata lahkuvad. Korraga tabasin end üllatavalt mõttelt — aga usk? Kuidas siis sellega on? Kas ma siis tõeliselt usun või ainult loodan oma murele lahendust saada?
Järgmine päev tööl tuli kolleeg mind tervitama, mille peale ma ütlesin: „Hommikut sulle ka! Ma siin mõtlesin jah, et oleks lahe, kui me sinna koos läheksime.“ „Jah, see võib ju tore mõte olla, aga tead, asi on lihtsalt selles, et ma tunnen, et mul ei ole midagi viga. Mõistad?“ „Kuid kaasa võiksid sa sellegipoolest tulla. Pealegi mõistad sa vene keelt palju paremini kui mina ja suudad mulle ka nii moraalselt toeks olla või nii.“ Töökaaslane ohkas mu kõrval viimaks ja ütles tasa: „Hea küll.“
Ja ma olin talle selle eest ääretult tänulik. Me olime teinud ühise otsuse ja läksime sellele kindalas veendumuses vastu. Reklaamitud alternatiivravitseja pidi saabuma kolme päeva pärast. Ma ei ütleks, et oleksime selleks kuidagi spetsiaalsest valmistunud. Tõepoolest väike sabin oli sees ikka, kuid see muutis asja vaid põnevamaks. Päev enne imetohtri tulekut läksime poodi, et uusi rõivaid osta.
Usun, et olime sellel esmaspäeva hommikutundidel kui elevil teismelised tütarlapsed, kes õhinaga eelseisvat sündmust ootavad. Ilm oli võrratu…tõeline vananaiste suvi, kui nii võib öelda. Jalutasime tervisekeskuse poole, kus vastuvõtt toimuma pidi ja lobiseme oma ootustest, kuigi ei teadnud isegi täpselt, mida me õigupoolest lootsime.
Jõudsime tervisekeskusesse viis minutit enne keskpäeva. Meie endi üllatuseks ei olnuki ooteruumis väga palju rahvast. Kabineti uks avanes ja meid mõlemaid kutsuti sisse. Meid võttis vastu nooremapoolne tumedajuukseline mees. Ta küsis, et mis mure mind vaevab ja nii palju kui mu kulunud vene keele oskus seda võimaldas, ma talle ka oma peavaludest rääkisin. Ta naeratas ja palus mind istuda ühele toolile, mille seljatuge sai reguleerida. Siis palus ta mul sulgeda silmad ja lõdvestuda. Näpuotsega, mis õhkusid soojusest, asus ta mu otsmikku masseerima. Seejärel liikusid ta sõrmed ettevaatlikult mu kaelale ja sealtki kompas ta läbi kõik sõlmpunktid. Ta mainis, et mu lihased on pinges ja et tal on tunne, et ma võtvat oma elus ette rohkem kohustusi kui ära suudan teha.
Midagi mu sees tunnistas, et tal võib isegi õigus olla. Püüdsin oma lihased lasta nii vabaks kui suutsin ja tõesti lootsin, et sellest on abi. Mu esialgne elevus asendus kindla sooviga oma peavaludest täielikult vabaneda. Ma koguni haarasin sellest mõttest kinni sellise hooga, et unustasin isegi hetkeks töökaaslase, kes kogu toimuvat kõrvalt jälgis. Tohter jätkas oma tegevust. Ta käed liikusid enesekindluse, kuid samas mingi kummalise õrnuse, tähelepanelikusega kord mu laubal ja siis jälle kaelal. Kui ta siis viimaks lõpetas, naeratas ta mulle ja ütles, et ma ei peaks enam oma peavalu pärast muretsema ja lisas, et kogu mu valude põhjus ei olnud mitte peas vaid hoopis kaelas. Tänasin ja tõusin toolilt.
Piinavad peavalud ei seganud mind enam. Mõistsin, et elus on palju kaalu nii headel soovidel kui õigesti mõtlemisel. Tuleb vaid osata rutiinist välja astuda ja kogeda elus veel tudmata asju ja mul oli hea meel, et elul on neid veel küllaga pakkuda.
