Oma eluteed on Raul pidanud paraku käima üksi. Kaheaastaselt lastekodusse sattunud noormees teadis, et kuskil Venemaa avarustes on tal õde. Ja võib-olla teab õde midagi ka nende emast, kellelt Raul tahaks küsida, miks ta hüljati.

Lastekodus kasvanud noormees alustas aastaid tagasi ka isa otsinguid, kuid jäi sellega lootusetult hiljaks. Lohutust ei leidnud Raul ka kadunud isa vanematelt, kes teda omaks ei tunnista ning keelasid tal hoopiski enda tülitamise. Nii oligi ta uuesti nullpunktis tagasi ja lootis saate "Sind otsides" abiga oma sugulased üles leida. Kuigi varasemalt ei suutnud poiss oma ema ja õde leida, ei kaotanud ta lootust: "Eks ma lootsin, aga mitte suurelt ning arvasin, et kui ema ja õde lahkusid Eestist koos, peaksin nad mõlemad leidma."

Saatemeeskonna töö tulemusel leiti Rauli ema ja õde, kellega poiss sai kohtuda silmast silma: "Kui kuulsin, et nad on üles leitud, olin tohutult õnnelik. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Mul ei olnud neist isegi pilte."

"Päev enne kohtumist oli ärevus suur," meenutab Raul ning lisab: "Magada ma väga ei saanud."

Kahjuks ei ole Raul oma perega rohkem kohtunud, kuid kirjavahetus õe ja emaga on sotsiaalmeedia vahendusel ning e-maili teel tihe: "Õega suhtlen interneti teel. Kahjuks õde räägib ainult vene keelt. Mul on sõber, kes aitab mul venekeelseid tekste eesti keelde tõlkida ning vastupidi. Samuti aitab mind minu Tädi (naine, kes Rauli enda juurde elama võttis). Vahel kasutan ka Google'i tõlkemasinat."

Ema kutsus poja enda juurde elama: "Nad kutsusid mind enda juurde elama, kuid olen end liiga tugevalt Eestiga sidunud. Siin on ka minu tädi, kes abi vajab."

Küsimusele, kas ta emalt oma küsimustele igatsetud vastused sai, vastab Raul rahulolevalt: "Jah, sain vastused. Olen õnnelikum kui paar kuud tagasi."