Kohtla-Järvel elav Anna Iro soovis üles leida oma vanavanemad ja tädid-onud. Anna ema Ljudmilla on pärit Ukrainast Sevastoopolist. Ta abiellus seal sõjaväes teeninud eesti mehega ja kolis 1980ndatel Eestisse. Esialgu käidi Ukraina sugulastel sagedasti külas ja vahetati kirju, kuid segastel 1990ndatel jäi suhtlemine katki. Sevastoopolisse saadetud kirjadele ei tulnud ühtki vastust. Miks? "Vanaema ja onu ütlesid, et saatsid meile kirju, kuid meile need kohale ei tulnud. Meie saadetud kirjad ja pildid olid küll nendeni jõudnud. Sellele küsimusele ei saanudki ma päriselt vastust," räägib Anna.

Ljudmilla otsis algul ise igal moel kontakti sugulastega, kui ei midagi. Anna kirjutas isegi Venemaa "Sind otsides" saatesse, kuid ka sealt ei tulnud vastust.

Lõpuks naeratas Annale ja Ljudmillale saatus ning Eesti telesaade viis nad kokku oma kauaigatsetud perekonnaga: "Sinna kohale sõites olid emotsioonid täiesti laes. Kõik kohas olid tuttavad."

"Hotellis ei maganud me emaga terve öö. Peale seda pidime veel kohtumisega ootama pool päeva. Ja kui lõpuks kohtusime, siis vanaema muudkui nuttis."

Millal perekond taasühineb? "Loodame emaga, et äkki saame Sevastoopolisse sõita järgmise aasta augustis. Nemad arvatavasti siia ei tule, sest vanaema on vana. Kuigi onu ütles, et tema tahaks siin ikkagi kunagi ära käia."

Perekond sai koos aega veeta ühe päeva. Eestisse starditi juba varahommikul. "Vanaema ei tahtnud ema äragi lasta. Lahkumine oli väga valus. Kuna tagasisõit oli öösel vastu hommikut ei saanud me silmatäitki magada. Olime hommikul kella neljani üleval ja rääkisime. Onu näitas mulle päeval ka linna. Lahkumine oli väga valus."