Noor hoiatab: ühiselamu teeb laisaks — võta ennast kokku, enne kui on hilja!
Põhikooli ajal olin ma väga korralik. Käisin iga päev koolis, popipäevi ei eksisteerinud ning puudusin vaid siis, kui selleks oli põhjus olemas. Osalt oli see loomulikult sellepärast, et ma elasin kodus ning vanemad oleks käskinud nagunii mul kooli minna, kuid tegelikult, kui aus olla, siis ega ma ise väga popitegemise peale ei mõelnud ka. Võib-olla vahel, kui tõesti suur väsimus oli, kuid üldiselt olin valmis minema igal hommikul korralikult kooli.
Lõpetasin üheksanda klassi ära ning asusin põhimõtteliselt omaette elama, teise linna, ühiselamusse. Esimesed kaks kuud möödusid suhteliselt korralikult, vaid mõned üksikud puudumised teatud tundidest. Need, kes olid harjunud pidevalt puuduma, hakkasid juba esimesel kuul puuduma. Lihtsalt otsustati üheskoos, et peale kolmandat tundi minnakse ära ning 5-6 noort läksid ühikasse. Umbes kolmandal kuul hakkas ka mulle selline elu külge. Mõtlesin, et ega keegi ju ei kontrolli, kas ma lähen kooli ja kui tihti ma seal käin, vahel võib ju vabu päevi endale lubada? Ja nii juhtus, et ei läinud täna kooli, mõeldes, et mis see üks päev ikka teeb. Ei läinud ka homme kooli, kuna mõtlesin, et mis see teinegi päev teeb, kolmandast päevast puudusin viimased tunnid ja nii edasi. Vahel läksin küll kooli, kuid peale esimest tundi pakkisin asjad ja läksin ühikasse. Olgu vahepeal mainitud fakt, et ühiselamu on koolist ainult paarisaja meetri kaugusel.
Mida rohkem ma puudusin, seda rohkem tekkis neid vabu päevi ning mida rohkem tekkis vabu päevi, seda rohkem hakkasin muretsema oma põhjuseta puudumiste pärast. Neid oli küll vähe, võrreldes nende regulaarselt puudujatega, kuid siiski päris palju. Mõtlesin, et hakkan taas korralikuks, iga päev koolis käima. Kaua see mul õnnestus? No, paar päeva...Juba tuli esimene mõte esmaspäeva hommikul: "mis see üks päev ikka teeb? Üks päev ei tee tõesti midagi, aga kõik ühed päevad kokku võivad teha seda, et sind enam klassinimekirjas varsti ei ole.
Õnneks mul õnnestus paari nädalaga saada sellest popitegmisest välja. See ei olnud lihtne, sest nii hea on ju hommikul äratus kinni lükata, magama jääda ja ärgata alles 12 või 13. Samuti on ju nii hea minna kooli vaid pooleks päevaks ning siis ühikasse ära minna. Aga ei! Nii ei tohi! Mida ma tulin siia kooli tegema? Õppima! Aga mis sellest kooliskäimisest kasu on, kui ma puudun just kõik need rasked tunnid, käin paar päeva nädalas koolis ning lisaks ei viitsi tunnis korralikult kaasa teha. See ei vii kuhugi.
Arvan, et umbes 60% noortega, kes lähevad ühiselamusse elama, juhtub taoline asi. See on loomulik, sest enam ei kontrolli vanemad seda, kas käid koolis, kõik on sinu otsustada ning selline vaba elu propageerib vahel popipäevi tegema. Aga ma soovitan soojalt need popipäevad võimalikult kiiresti ära lõpetada, sest pärast on seda juba hulga raskem teha.
