AINULT DELFIS: Katkend Gunnar Grapsi raamatust: Juhan Liivi luule, vene kroonu ja kirjad muusikutele!

Tänasest pühapäevani saab Publiku veergudel lugeda kolme valitud katkendit legendaarse rokimehe Gunnar Grapsi elulooraamatust “Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika".

Teose autorid on Margo Vaino ja Jaak Urmet ning väljaandja Kirjastus Pegasus. Delfis ilmuvad katkendid on ajalises järjestuses: täna ilmub katkend Grapsi sõjaväeaegsest päevikust, homme lõik peatükist, mis käsitleb tema Magnetic Bandi ja Venemaa aegu, ning pühapäeval katkend rokimehe Ameerika-unelmast.

Gunnar Grapsi raamat tuleb müügile järgmisel esmaspäeval. Ametlik raamatuesitlus leiab aset teisipäeval, 17. detsembril kell 16 Tallinnas Scotland Yardi pubis, kus autorid räägivad raamatu valmimise valudest ja rõõmudest ning meenutatakse Grapsi.

Katkend raamatust "Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika" OSA I:

13. august 1970, neljapäev
Jälle mu lemmiknumber ja ühtlasi ka õnnenumber. Käisime jälle lasketiirul. Sain kolme. Rohkemat ma enam ei püüagi. Misjaoks ma hakkangi siin vene kroonus midagi head tegema. Mida ta mulle ikka annab. Õhtul läksin teenistusse – 17. post.

14. august 1970, reede
Hommikul jälle teenistus. Läksin ühe vene seaga jälle raksu. Hommikusöögi ajal. Virutasin raipele kopsikutäie kuuma teed silmade vahele. Siis tulid teised sead talle appi ja pidin äärepealt kolki saama.
Oh, Maaja. Kui sa ainult näeksid mu kannatusi siin. Kannatan küll ainult moraalselt, kuid minusugusele inimesele on see kõige suurem kannatus. Kuna ükskord saan juba Tallinnasse inimeste hulka.
Sain Kõrvitsa Tiidult kirja, vastan talle ka täna. Samuti kirjutan Andresele ja Märdile. Alustan ka jogide võimlemisseeriaga.
Ah jaa! Brianil (Reinhard Kristiansen, Optimistide helimees — toim) on 15. augustil pulmad. Salumetsa Vellol olid juba ära. Pidas kirikus, koos kirikliku laulatusega, mida kavatsen ka mina teha.
Õhtul on saun, siis kartulikoorimine!!!

15. august 1970, laupäev
Hommikul oli paar poliittundi. Seejärel suur puhastus ja küürimine. Mul õnnestus jälle kõrvale viilida. Kõik piirdus paari paberitüki ümbertõstmisega ühest kohast teise. Lugesin sel ajal J. Liivi luulet (mida igaüks ei kuule!). Õpin jälle õrnalt soome keelt. Kirjutasin Ehalale (Olav Ehala — toim) kirja. Õhtul lähen jälle teenistusse.
Sain 7. posti. See on kohe tee ääres. Kell 21.00 nägin motobändi poisse (SMB, Sikupilli motobänd, igaüks värises aukartusest, kui kuulis seda nime — toim). 6 mootorratast kihutasid Haapsalu poolt Tallinna, kiirusega umbes 100–110 km/t. Hea oli jälle tuttavaid üle hulga aja näha.

16. august 1970, pühapäev
Päev läbi olin siis 7. postil. Õhtul oli väike autoõnnetus. Meie rühmakomandörile sõitis auto otsa. Mees on omadega täitsa läbi. Nägu on segamini ja jalaluud on katki. On praegu meelemärkuseta. Tegelikult võrdlemisi maru mees on, aga minu jaoks on venelased kõik ühte­moodi sead ja teda ka ei haletse. Auto lasi aga jalga. Keegi isegi numbrit ei märganud. Õhtul on kino: “Selja taga on Moskva”, “23-24 ei tule tagasi”.

19. august 1970, kolmapäev
Täna hommikul toodi mind Tallinna. Mitte küll veel päriseks, aga haiglasse. See on tegelikult väeosa enda väike haigla. Päris, suurde haiglasse ei tea, kas panevadki. Helistasin hommikul emale töö juurde. Tuleb homme mind ühe tuttava majoriga vaatama. Täna lasen kedagi muusikameestest siia kutsuda. Ajan väheke juttu. Jube logelemine on siin küll.

20. august 1970, neljapäev
Olen med. PUNKTIS. Ema käis ühe tuttava majoriga mind siin vaatamas. Tõi igasugust kraami ja mis põhiline, lilli. Vererõhk oli hommikul madal. Peab vist midagi ette võtma. Muusikapoisid käisid mind siin vaatamas. ÜLDISELT PÄEVAD MÖÖDUVAD VÄGA EBAHUVITAVALT.

12. september 1970, laupäev
Täna õe sünnipäev. See väike armas Gaida saab 16-aastaseks. Alles mängisime koos pargis. Käisime kiikumas ja niisama müttamas. Nüüd on ta aga sirgunud neiuks ja poisid jooksevad ta järgi. Tahaksin väga, et Gaidast saaks folklaulja. Püüan sellele ise kõvasti kaasa aidata. Kitarrimängu püüan talle sõjaväe jooksul selgeks õpetada. Igal juhul televisioonis ja raadios ma kindlustan talle koha kindlasti.
Ma läksin nende vene sigadega jälle raksu. Täitsa kõva madin oli. Püüan mitte pöörata enam neile mölakatele tähelepanu. Õhtul läksin teenistusse – 22. post. See on tsooni sees. Seisan ilma automaadita. Üldiselt kõik. Ajaa! Tegin veel ühe uue loo, ohverdades unega. 48 tunni jooksul olen vist maganud umbes 10 tundi. Laulu pealkiri on “Laul”.

16. september 1970, kolmapäev
Hommikul käisime lasketiirul laskmas. Sain jälle kolme. Peale lõunat käisin med. punktis. Sain mõned peavalutabletid. Lubati arvestuse ajaks pikali panna. Harjutasin ka klaverit. Õhtul tegime Podelski Petaga (Peeter Podelsky — toim) show’d. Tema mängis akordioni, mina klaverit ja Aia Mart (üks kunstnik) trummi. Tegime eesti seltskonnalaule popurriina. Täitsa kihvt oli. Peale üheksat läksin patrulli.

***

Järgmine katkend juba homme!