Mitmekülgne Anneliis Kits kirjutab lugusid ainult inglise keeles: see tundub lihtsam!
Anneliis Kits on varasemalt Eesti laulule lugusid saatnud kahel korral ning selleaastane pärl "Solina" pärineb tema ansambli State of Zoe 2014. aastal ilmuvalt stuudioalbumilt ja on ühtlasi plaadi esimene singel. Mitmekülgne lauljatar tegutseb nii DJ, ürituste korraldaja kui artistina ka teistes projektides ning kirjutab lisaks sellele ise lugusid. Kuidas ta kõige sellega toime tuleb, selgub alljärgnevas intervjuus!
Pikk vaidlus selgitas parima loo
Valik, millist lugu võistlustulle saata, oli raske. “Nädal enne Eesti Laulu käis pikk vaidlus, et kas saata üks või teine lugu,” kirjeldab Anneliis, kuidas otsus “Solina” kasuks langes. “Pärast heade uudiste saabumist tekkis ratsionaalne arusaam ja töögraafiku koostamine: peab meeskonna kokku panema, salvestuste helikvaliteeti parandama ja muudatusi tegema ning taustapartiisid harjutama. Aga eks korraks käis ikka selline elevus läbi,” muigab lauljatar.
Varsti ilmuv salvestiste kogum pole sugugi State of Zoe esimene, nimelt andsid nad 2012. aastal välja digitaalse lugude kogumiku “Mind (Part I). “Algse plaani kohaselt oleks pidanud selle aasta detsembris ka järg tulema, kuid juhtus nii, et ehitame hoopis täispikka plaati. Tuleval nädalal anname välja ka “Solina” singli koos DJ Firejose remixiga,” tutvustab Anneliis edasisi plaane.
Eesti laul — jah. Eurovisioon — mitte eriti.
Kuna paljud eurolauluks pürgivad palad pole veel avaldatudki, siis puudub ansamblil konkurentidest täielik ettekujutus. “Mõni nädal enne konkurssi sain Norman Salumäe lugu kuulata. Täitsa hea! Ühtlasi tean, et Markuse ja Rasmuse (Rasmus Lill ja Markus Rafael Nylund toim.) uus projekt The Titles on väga-väga cool! Kindlasti võtan lähinädalate jooksul ka teised lood ette ja kuulan,” lubab ta.
Eurovisiooni vastu Anneliisil erilisi sooje tundeid pole. “Ma pole suurem asi truehead sellel konkursil, küll aga olen püüdnud end kursis hoida ja varasematel aastatel tuli seda kindlasti ka rohkem ette. Eesti Laulu jälgin pingsamalt,” tunnistab ta. Seniste lemmikutena nimetab ta Eestit esindanud paladeks Malcolm Lincolni “Siren”, Ruffuse “Eighties Coming Back” ja Silvi Vraidi “Nagu Merelaine”.
State of Zoe kirju kujunemislugu
Anneliisi ansambel on nüüdseks tegutsenud juba kolm aastat ning koosneb lisaks talle veel neljast andekast muusikust — kitarril Raul Ojamaa, klahvidel Talis Paide, bassil Siim Avango ning trummidel Caspar Salo. Esinetud on nii Rock Cafés, Positivusel, Tallinn Music Weekil, Juu Jääbil, Jazzkaarel, Tartu Muusikanädalal, Surfilaagris kui ka Intsikurmu festivalil.
Esimene suurem esinemine on Anneliisil ikka veel selgelt meeles: “See oli Tortured Souli soojenduskontsert Rock Cafés, kui meie bänd kandis alles nime Under Construction. Mäletan üsna selgelt, et astusin lavale ja tardusin korraks paigale. Ainsad sõnad, mis esimese hooga üle huulte tulid oli, et oh, wow, teid on siin päris palju! Siis võtsin saapad jalast ära, käevõrud käelt ning hakkasime kavaga pihta.”
Bänd on alati olnud oodatud ka moeüritustel. “Lemmik neist on kunagine “Kolmlõige” ehk Liisi Eesmaa, Aldo Järvsoo ja Tanel Veenre ühine etendus, mis oli väga sürreaalne kogemus. Ja üks kõige ägedamaid brändingu koostöid tegime Samsungiga 3D live’s. See tähendab, et poisid mängisid õues Samsungi majas, aga minu asemel oli televiisor. Laulsin ülevalt stuudiost ja pilt läks otsestriimina telerisse,” meenutab ta.
Naine nagu eklektiline orkester
“Praegu olengi põhiliselt State of Zoe tegemistele keskendunud,” jätkab Anneliis. “Eks aeg-ajalt tuleb ette, et teen erinevaid projekte: astun üles DJ’na ja vahel esinen sellise kollektiiviga nagu Eclectic Orchestra. Kõigele on omakorda lisandunud ka muusikaäri, kuna vean Kimomo nimelist plaadifirmat ja agentuuri ja korraldan erinevaid üritusi. Üks neist, uus kontserdisession “Kimomo Liveroom” seisab ees juba järgmisel nädalal,” on ta elevil.
“Seal saab kuulda nii meid, kui ka Wilhelmit, kes on samuti Eesti laulu poolfinalist ning ühtlasi Eesti jazzikaardiväest koosnevat Raul Sööt Deeper Soundi. Tasub kindlasti kuulama tulla, sest lisaks esinejate nimistule on eriti kihvt veel ka kontserdikoht ehk Eesti Rahvusringhäälingu Eesti Raadio esimene stuudio, mis on ju nii akustiliselt kui ka energeetiliselt üks kõige mõnusamaid ruume terves Eestis,” jutustab ta.
Eelistab inglise keelt: tundub lihtsam ja vähem banaalne
Anneliis kirjutab oma lugusid alati inglise keeles. “See tundub lihtsam ja vähem banaalne!” põhjendab ta. “Tähtis on lähtuda sellest, mida ja kui palju keelt sa valdad. Ei ole mõtet laulda ja kirjutada võõrkeeles, kui sa sellega ikka üldse hakkama ei saa,” arvab ta. “Päris palju näiteid on, kus artist üritab purssida inglisekeelset teksti, aga tal on lihtsalt jube hääldus. Sellisel juhul olen küll see, kes tahaks kõva häälega öelda, et kuule, ole nüüd palun kena ja laula teises keeles, kõlab paremini. Aga muidu, täiesti valiku küsimus!”
Olles täiesti teadlik sellest, et säärased väljaütlemised võivad vastakaid tundeid tekitada, lisab Anneliis juurde, et see ei ole koht, kus kõik filoloogid ja estofiilid peaksid tagajalgadele tõusma ja talle sõja kuulutama. “Absoluutselt mitte! Eesti keel on kaunis ja helisev keel ning pean emakeelsest väga lugu. Eriti luulest. Olen pea ühe plaaditäie luuletekstidele kirjutatud muusikalist materjali ka kokku kirjutanud ja seda mõnel kontserdil esitanud. Ja see on väga tähtis ja ilus kogemus. Ilmselt on see üks tähtis osa minust. Ehk jõuan kunagi ka salvestamiseni. Praegu on see pool minust mingil ooterežiimil. Ootab oma aega,” selgitab ta.
