Miks mu ema selline maniakk on? Mäletan, kui ta mulle väikese raudrehaga vastu pead virutas...
Mul on seitse sõbrannat, kes kõik oma emaga suurepäraselt läbi saavad. Omavahel räägitakse nii muredest kui ka rõõmudest, heast ja halvast. Mina ei tea, mis tunne see on. Tihtipeale leian end kurvana istumas ning juurdlemas, miks pole minu suhted emaga just sellised, nagu on minu sõbrannadel. Põhjuseid ei ole vaja otsida alkoholist, suitsetamisest, narkootikumidest ega ka laiskusest või puuduvast tahtest koolis käia. Põhjus on tema psühholoogias.
Ma ei ole oma emaga tegelikult kunagi läbi saanud. Nii kaua kui mäletan, on meie suhted olnud alati äärmiselt pingelised, seda juba kümnendast eluaastast alates. Meenutan, kuidas maja kõrval asuval küüslaugupeenral umbrohtu kitkusin, kui ema mulle väikese raudrehaga vastu pead virutas, sest midagi valesti olin teinud või öelnud.
Esimesed viis klassi lõpetasin kiituskirjaga, omandasin mitmeid au- ja tunnustuskirju spordivõistlustelt. Ma ei toonud koju kahtesid ega ühtesid, esimese kolme sain vast kaheksandas klassis ning sedagi mitte tunnistusele. Põhikooli lõpetasin edukalt neljade ja viitega. Ei ühtegi kolme! Sellest ei piisanud. Minu teekonda saatsid pidevad tülid ema ja isa vahel koolis, millede tunnistajaks pidin olema mina. Elasin seda raskelt läbi, kuid kellelegi rääkida ei saanud ning teistele naeratasin. Kaheksanda klassi lõpus lahkus siinsest elust minu isa, keda austasin ning kellest hoolisin. Õnnetusjuhtum öeldi olevat minu süü, sest ma ei suutnud sellist asja ette näha.
Gümnaasiumi minnes algasid probleemid. Kõrini sai olukordadest, mil sõbrannad pärast kooli kohvikusse istuma läksid ning mina tihtipeale taskuraha puudumise tõttu loobuma pidin. Noormees, kes mul kaaslaseks oli, ei kergendanud minu majanduslikku olukorda kuigivõrd ning hõõrus mulle nina alla minu “halba” perekonda ning vaba raha puudumist.
Otsustasin tööle minna pubisse ning seda nädalavahetustel. Käisingi tööl ja keskas. Vabal hetkel töö juures tegelesin kooliasjadega ning tähtaegade ega muuga probleeme ei tekkinud. Olin enda kõrvale enda arvates asjaliku noormehe leidnud. Talle usaldasin nii oma südame kui ka muu. Ta oli minu jaoks tol ajal see esimene ja ainuõige. Jagasin oma elu kooli, töö ning kaaslase vahel.
Ühel hetkel tekkisid aga probleemid. Valupunktiks oli mu emale fakt, et pean kokku puutuma pubis alkoholiga — seda siis serveerima ja nii edasi. Ta ei suutnud kuidagi uskuda seda, et püsin töö juures kaine ning tegelen töö juures tõesti raha teenimisega. Tulid etteheited sellest, kuidas ma pubis pidevalt purjus olen ning meestel end ära kasutada lasen (see ei ole nii!). Koju tulles kuulsin pidevalt, kuidas ma meestega raha eest magan. Nende juttude allikaks said faktid, et sain tuttavaks maja peal tegutsevate ning püsiklientideks muutunud meesterahvastega. Meie suhtlus oli aga tööalane ning piirdus vahel veidi pikema lobisemisega elutarkuse teemadel. Ja nõnda ma ei julgenudki enam tihtipeale ühegi meesterahvaga rääkida, olin kohe prostituut valmis ning asja ei teinud kergemaks ka minu teise poole suhtumine. Mind tembeldati koheselt kergemeelseks ning seda minu enda ema poolt. Ta ei suutnud kuidagi aktsepteerida, et suudan käia tööl ning ka koolis. Lõpetamisele kulutasin oma teenitud raha ning emalt sentigi ei küsinud — sain lõpuks ometi teha ennast kenaks niimoodi, nagu ma ise olin ette kujutanud. Pean tõdema, et ma isegi ei soovinud tema tulemist lõpuaktusele, ent paratamatult ta sinna tuli. Ma ei saanud emalt ei õnnesoove ega miskit muud hea lõputunnistuse ning saavutuste eest. Muusikakooli lõpetamisele ei vaevunud ta isegi enam kohale tulema.
Ema. Tema heitis mulle endiselt ette minu väidetavat alkoholilembust ning armastust tubaka vastu. Olin keska ajal niivõrd emotsionaalses madalseisus, et tegin tutvust nikotiiniga. Ma ei tahtnud, aga ma ei suutnud. Kord leidiski ema tubakamaterjali minu toast ning karjus ja sõimas mind l*tsiks, kellel on voodi all peidus kilo kanepit. Tegemist oli tubakaga, millel peal Eesti maksumärk ning mis kõige tavalisemast poest ostetud. Olgu ka mainitud, et olin täielikult vastavas eas. Tänaseni pean taluma juttu tollest kanepilaadungist. Ta jooksis väidetava kraamiga isegi politseisse. Mind kutsuti politseitöötaja poolt kokkusaamisele, kus nenditi, et mu ema on mind politseisse andnud, sest leiab mind pidevalt narkouimas olevat. Et minu tööl saadav raha kulub narkootiliste ainete soetamise peale. Minu karjumised ning nutmised olevat tingitud ebanormaalselt seisust ajus. Absurdsus. Mida teha? Mitte midagi, sest noorel inimesel polnud tol korral (see oli abituuriumi ajal) mingeid perspektiive. Kolisin kodust minema sel ajal noormehe juurde, kus kaks nädalat elasin. Sain tema vanematega väga hästi läbi ning andsin endast maksimumi, et panustada nende majapidamisse. Ema mind seal rahule ei jätnud. Tuli ukse taha ning tungis teiste inimeste majja. Karjus ning sõimas, ähvardas. Isa päranduse oli ta tolleks ajaks endale napsanud ning isa korterit, võtmeid ammugi mitte, pole ma siiamaani näinud, isegi mitte neli aastat hiljem. Oleks ehk sinna siis läinud.
Meenutan korda, mil laupäevasel päeval kell seitse õhtupoolikul, vihmasel oktoobrikuul, otsustasin välja minna ning ema jälitas mind. Vaidlesime. Nutsin kui titt, kel komm võetud. Põgenesin tema eest mööda kõrvaltänavaid ning läksin tolle noormehe juurde — silmad nutetud ning ripsmevärv raskelt nägu katmas. Ma ei rääkinud, mis oli juhtunud, olin liialt arg. Ema heitis mulle ette, et suundun k*ppari juurde raha teenima, ma magavat raha eest. Mida hullemat saab üks ema oma lapsele veel öelda? Kui koju naasin järgmisel hommikul, siis tervitati mind üsnagi konkreetselt. Need sõnad ei kannata trükimusta. Anti lubadus mu keskkooli õpetajatele ette kanda, mis inimrämps ma olen.
Elutee veeres edasi ning pidin langetama otsuseid, mis saab edasi sügisest. Otsisin meeleheitlikult elukohta ning olin enda jaoks teinud valmis plaani, mille kohaselt pealinnas resideerudes ei lähe tööle ning pühendan end täielikult õppimisele. Paraku ei kandnud minu pingutused elukoha valikul erilist vilja ning asusin elama endisesse ühiselamusse, kus toakaaslaseks hallitus ning rõskus, vannitoas katkised torud. Olin lõpetanud suhtlemise noormehega, kellega olin aastaid koos olnud ning olin valmis end õpingutele pühendama. Mõni aeg pärast lõpetatud suhet kohtusin kellegi uuega, kes oma mõistlikkuse ning heatahtlikkusega mind rabada oskas. Ma ei usaldanud tolleks ajaks enam vist mitte kedagi. Ma olin oma eelmises suhtes nii pettunud, et ei kujutanud midagi uut isegi ette mitte. Too meesterahvas oli mind nõus igatepidi aitama — küll korteri võtmisega ja nii edasi. Ta toonitas, et teab, mida ma tunnen, teab, mida tähendab üksi olemine ning see, kui keegi ei taha või ei soovi aidata. Ta ei mõistnud, kuidas saan elada hallitavas korteris näruse hotelli üleval, soojus nende seinade vahel puudus — kuidas mu ema seda juhtuda laseb. Ma ei tahtnud tema abi vastu võtta, kuid mu ema suutmatus ning pidev terroriseerimine panid mind langetama otsuse. Olen nüüdseks korteris, kus on soe ning kus tunnen end hästi. Kus alustades olin motivatsiooni täis ning tegudevalmis. Paraku ei sobinud mu ainukesele lapsevanemale minu otsus selle inimesega suhelda. Määravaks vihastavaks aspektiks osutus tema vanus, mis minu omast arvestataval määral kõrgem on.
Kuna ema käib ise pealinnas tööl, siis lunib ta minu käest pidevalt ööbimiskohta. Ma olen nõrk inimene ning ei suuda ei talle öelda. Nii ta siis tulebki siia, sõimab mul näo täis, kui julgen korteri üüriraha jaoks poolt küsida ning ütleb, et mul on raha küll, sest ma pakun meestele vastavaid teenuseid. Teda ei huvita, et korteri eest peab maksma ning mina ei suuda enam lasta kaaslasel korteri eest tasusid maksta. Ta ütleb, et teeb seda hea meelega, aga see lühike aeg siin korteris näitab vaid seda, kui hädasti ma vajan iseseisvust. Seda, et ma saan oma elukoha eest ise hoolitseda. Olen endale lisaks ülikoolile võtnud ka teise kohustuse, mis arendab oskusi ning avab võimalusi, küll aga ei too see ala (veel) tulu. Olen emotsionaalses ning füüsilises madalseisus. Pidev ema hukkamõist ning karjumine, et ma olen suutmatu ning oskuseid mul ei ole, on mu närvid ära söönud.
Kaaslane tõi mulle korterisse kolmeliitrise viskipudeli, mis koju seisma oli jäänud ning võtsin selle kasutusele kui rahakassa, kuhu võimaluse korral sendikesi pista. Automaatselt tähendas see seda, et selle koguse jõin mina oma sünnipäeva käigus ise ära ning olen alkohoolik, kes AA-sse peaks pöörduma. Ta mõnitab mind iga asja pärast ning paneb mind ennast kohutavalt tundma. Asjade kohta, mis kaaslane on kinkinud, ütleb ta, et mina teenin nii palju raha, et ei oska enam kuskile paigutada. Ta on tõesti teinud mulle niivõrd palju head, kuid seda ei oska ema hinnata. Ta ei austa fakti, et ta elab teise inimese korteris ning kasutab teiste asju, suhtub neisse üleolevalt ning vastikult.
Olen emaga isegi psühholoogi juures käinud. See peaks olema koht, kus probleeme lahendatakse. Meie stsenaarium oli aga koledam — ema sadas kabinetti, ise porine ning kammitsemata ja kolme minuti möödudes sõimas psühholoogil näo täis. Lahkus. Naisterahvas vaatas mulle otsa ning oli nõutu. Mäletan, kuidas ta lausus, et mina ise olen nii puhas, korralik ja mõistev, aga ei suuda aru saada, miks ema on selline nagu ta on. Isa pärandust nõudis ema välja kohtus ning mind enne kohtuistungit millegagi kurssi ei viinud. Kui julgesin kohtusaalis ausalt vastata, kas olen kursis hetkel toimuvaga ning võimaliku lahendusega, vastasin, et ei ole. Ausalt. Küll aga sõimas ema mind kohtusaalis, et tema on omalt poolt teinud kõik, et mind kurssi viia. Kohtuistung katkestati ning mu riigi poolt määratud advokaat ütles, et läheksime kohvile. Emata. Viimane aga ronis kohvikusse kaasa ning korraldas stseeni. Kohtusaalis tagasi olles otsustati pärandus välja maksta ning seda a i n u l t minu arvele, kasutamaks seda mõistlikult õpingute jaoks arvutit soetades. Nädal hiljem, kui ebamääraselt (enda jaoks) suurt summat ATMist järele vaadates silmasin, kontakteerusin emaga ning uurisin, kas see summa on minu pärandus. Tund hiljem oli raha arvelt läinud. Mina seda ei näinud ning pole seda siianigi, arvutist võisin vaid unistada.
Sõbraga õhtul juttu rääkides, kui sõber suitsu teeb ning mina süütult kõrval seisan, leiab ema meid kesklinnast. Sõber võtab sõõmu energiajooki. Vahva, tunnen juba ema lähenedes, kuidas probleemid tekivad. Sõim, sõim, sõim. Luban koju minna, sõber saadab, elab ju lähedal. Ei. Tema ei lase minul kahekesi sõbraga minna. Tiksub kaasa, karjub tagantpoolt koledusi. Ma ei julgenud isegi öelda, et see mu ema on.
Pidevalt saatsid mind kooli ajal näited, kuidas teised on minust paremad ning teevad asju etemini. Kuidas too lõpetas kuldmedaliga, aga mina kulda ei saanud. Praegu kuulen jutte, kuidas teised elavad ühe euroga päevas, aga mina pean pidevalt priiskama ning hommikul endale veidi meiki näkku toppima. Kuidas tema õpib arstiks, aga mina ei soovi isegi programmeerimise õppimist jätkata. Kuidas teised näevad välja süütud ja kenad, mina aga nagu viimane l*ts. Kuidas korteri remondifond on liiga suur ning mina puhas idioot. Kuidas ma ei saa millegagi hakkama. Sellal kui teised läksid pidusse, istusin mina kodus ning õppisin. Ei piisanud sellestki. Pealinnas olles külastasin vanalinna pubi alles pärast kolme kohapeal viibitud kuud. Sedagi sünnipäeval. Ma ei taha koju ema juurde minna. Otsin võimalusi sõbrannade juures olemisest, kui koju satun, viibin seal minimaalselt. Sõbrad-tuttavad tunnevad teda kui hullu. Öeldakse juba, et lase emast lahti, ütle temast lahti. Las ta hüsteeritseb, peksab, alandab, sõimab — mingi aeg rahuneb maha. Aga see ei ole nii kerge. Ma isegi ei tea, miks. Ema ju. Ainuke veel siin maailmas peale venna, kes ka minuga ema tõttu enam suhelda ei soovi. Olen üritanud ema ka ravile suunata — ei lähe. Lootusetu.
Ema ei austa mul mitte kedagi. Ei praegust kaaslast ega mind. Ta ei toeta mind ei emotsionaalselt ega ka materiaalselt. Ta ei usu minusse ning seetõttu ei usu ma enam ka endasse. Ma ei leia enam põhjust hommikuti üles ärgata ning ma ei jaksa inimestele naeratada. Ma ei suuda jagada soojust ning tundeid, rõõmu ammugi mitte. Ma ei suuda keskenduda. Olen leidnud ainukese võimaluse, mille kohaselt pean hankima töökoha ning hakkama raha kõrvale panema piisavalt, et hoolitseda tulevase uue elukoha eest. Saan kaasata sinna oma sõbranna ning tunda ehk noore üliõpilasena, kes ülikoolielust rõõmu tunneb. Praegu ma seda ei oska. Pean ülikooli praeguseks ajaks katki jätma ning töötama uue õppeaasta alguseni. Ema jaoks see muidugi variant ei ole ning tähendab automaatselt probleeme. Tema mõtte kohaselt olen ma allakäinud idioot, kes millegagi hakkama ei saa. Mu valitud eriala on niivõrd keeruline ning keskendumist vajav, et mul ei ole seda energiat koolile pakkuda. Ma tahaksin, aga ma ei suuda.
Tegelikult ma kardan isegi kooli pooleli jätta ning uuest õppeaastast teist eriala valida, sest ma tean, et ema ei toeta mind. Ülikooli läksin kohe esimesel aastal ka seetõttu, et tema surve oli niivõrd suur: “Sinust saab lihtne koristaja, kui sa kohe kooli ei lähe. Teenid 300 eurot ning oled mitte keegi”. Ega mul nüüdki parem ole, erialavahetus on kindel, sest surve all tegin ennatlikke ning rutakaid otsuseid. Ema ei toetanud mind, kui soovisin aasta aega mõelda. Tean, et 12 aastat koolis peaks olema piisav, kuid reaalsus näitab siin elus vastupidist. Kadestan sõbrannasid, kes on aastakese ennast leidmas kas Austraalias või USAs, õppimas tundma iseennast. Oleksin soovinud sama teha, kuid vanemlik pool ei lubanud. Tean, et tahan ülikoolis käia, kuid õppida midagi, mis mulle eriti meeldib ning huvi pakub.
Minu jutt on tegelikult veelgi pikem. Ma ei suuda või ei taha olnud asju meenutada. Sooviksin neid oma mälust eemaldada, ent paraku on elu jätnud sinna sügava jälje. Näen oma venna elust, kuidas ema teda hävitas. Täisealiseks saades kolis vend päevapealt kodust minema. Ei tahtnud ema nähagi, tuli koju käima vaid minu pärast. Ema ja vend ei suhtle juba aastaid. Hakkan mõistma, miks. Ema on kaotanud nii minu venna, minu isa ning kaotab ka minu. Ta jääb üksi, sest tema kibestumine ei ole kuidagi andestatav.
ARK sõidueksamit sooritama minnes sain kaasa sõnad: “Sa kukud niikuinii läbi”. Kukkusingi. Ei mingit toetust, ei häid sõnu — midagi. Juurdlengi tihtipeale, mida ma tegema peaksin. Mõtlen, miks on mu ema selline maniakk ning miks ta minuga nõnda käitub. Miks ta ei ole selline, keda ma saaksin usaldada ning kellele kõigest rääkida. Miks, miks, miks? Ma tean, elu on selline, kõigil ei peagi emaga vedama. Küll aga võiks austus olla — ma hakkan juba ära unustama, mida see tähendab.
