Miks räägitakse noortele nii palju vägivalla vastu võitlemisest, aga nii vähe hooliva käitumise olulisusest?

Ma nõustun, et igasuguste negatiivsete ja kahjulike nähtuste (haigused, vaesus, nälg, sõda) vastu võitlemine on tänuväärne ja oluline töö, kuid paraku ei saa see kunagi otsa.

Millegi vastu võitlemise päevi ja organisatsioone on lugematul hulgal. Sõna "võitlemine" iseenesest kannab endas negatiivset sõnumit. Vägivalla vastu võitlemine? Võitlemine ju iseenesest sünnitab vägivaldset käitumist. Nälja vastu võitlemine rõhub puudusele. Miks räägitakse nii palju sõja vastu võitlemisest, kuid mitte rahu toetamisest?

Arvan, et kui inimesed keskenduksid puudust ja häda sisendavate sõnade ja aktsioonide asemel rohkem küllusele ja positiivsele, kannaks see enam vilja.

Seda teemat võiks laiendada tegelikult kaugemalegi. Kuigi vägivalla olemusest rääkimine on noortele kindlasti hädavajalik, siis veel enam võiks rõhku panna sellele, kui oluline on lugupidav ja hooliv käitumine meid ümbritsevate inimeste suhtes.

Kuigi nikotiin ja alkohol on kahjulikud ja seda peab teadma, siis massilise nõiajahi asemel suitsetajatele tuleks hoolitseda selle eest, et igal lapsel oleks võimalik arendada oma huvialasid, toituda ja elada tervislikult ning tõsta noorte teadlikkust nende teemade olulisusest selliselt, et igaüks tahaks elada tervislikult.

Kindlasti tuleb ka negatiivsetest asjadest rääkida, kuid usun, et valdav rõhk võiks siiski olla positiivsel.