Olen terve oma elu sisimas üks igavene nohik olnud. Väiksena kogusin vihiku kleepse ning sahtlisse udukaid, mängisime teismelistena veel naabri-Olga keldris nukkudega, ning kui põhikooliski midagi koos paralleelklassi poistega ette pidi võtma, oli meie ainitine itsitus maskiks sellele ärevusele ja hirmule mida me tegelikult sisimas tundsime. Võib-olla oleks Loomasõprade ringi asemel paar head tundi suhtluskoolitust ära kulunud.

Isegi gümnaasiumis mäletan ma selgelt, kui raske oli lahe olla ning kui palju ma aru sain, et ma seda ei ole. Popid pliksid rääkisid poistega nii kadestamapanevalt vabalt, käisid Von Krahlis Bashmentil ning meikisid ennast — meie rääkisime omavahel, käisime Maiasmokas ning eriti veel ei meikinud.

Alles oma pisi-peda päevil muutus mu enda ning sellega seoses ka teiste suhtumine. Polnud sellist klassifikatsiooni, et kes on nohik ja kes popp. Tekkisid kuidagi hägustemate piiridega grupid ja kujutad sa pilti — isegi MINA käisin pidevalt klubides tantsimas! Mingi aeg olin ma isegi bändis ja sebisin kuttidega!

Noh ja sealt edasi pole eriti hoolinudki teiste arvamusest. Naljakas, kuidas peale kooli iseseisvudes taipad, kui mõttetu see pabistamine ja kellegi teise moodi olemine (või olla püüdmine) oli. Ja siis ühtäkki on prillid moes ja koomiksite lugemine ning Marvel kangelased vägagi aktuaalsed jututeemad. Kummipartide koguminegi (mis küll algas sõprade algatusel) on pigem nummi kui veider.

Nii et — need, kes teist hetkel mitte just kõige moekamate teksadega koolipinki nühivad — teie aeg on nüüd! Vanaema väljaveninud jakk ning vanad Adidase tossud on just need riideesemed, mis teid hallist massist eristavad.

Kommenteerige, kui teiegi olite ja olete nohkarid ning selle üle uhked!