Astusin vasaku jalaga voodist välja, kuid võhivõõras tuletas mulle meelde, et see, milliseks mu päev kujuneb, on minu enda teha

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Ma ei salli kohe üldse hommikuti sissemagamist (eriti veel esmaspäeviti), sest siis jääb kõik nagu poolikuks. Panen esimesed ettejuhtuvad riided selga, kammin juuksed ja jõuan võib-olla pool võileiba ampsata ning pean juba rongile jooksma. Sees on ka selline vastik tunne, et kogu päev on üks täielik ebaõnnestumine. Jube! Täpselt selline olin eile hommik. Kui ma peaksin tegema kõige paremate päevade TOP 10-ne, siis esmaspäev sinna kohe kindlasti ei kuuluks, isegi TOP 100-sse mitte. Eriti halb, et selline päev sattus tänasele kuupäevale, mil siia millestki, mis mind õnnelikuks teeb, kirjutama peaksin.

Kuna ma elan Keilas ja käin koolis Lilleküla Gümnaasiumis, pean veel lisaks rongile sõitma ka Tallinna ühistranspordiga. Nii ma siis hommikul istusin trolli nurgas, üleni mustas ja unise näoga nagu surm, ja mossitasin omaette. Tavaliselt keegi mu kõrvale ei istu (võib-olla ongi asi mu tumedas väljanägemises?), aga täna oli teistmoodi.

Minu algpeatusest võib-olla järgmises astus sisse uhkes kasukas ja punaseks võõbatud huultega vanem naisterahvas. Istuma tuli ta minu kõrvale ning vaatas kohe uuriva pilguga otsa ning küsis, et mis ma õige siin omaette turtsun? Ei osanudki kohe esimese hoobiga midagi vastata ning laususin midagi stiilis "halb hommik". Ei mäletagi täpselt. Selle peale muidugi hakkas proua naerma ja tuletas mulle meelde tõde, mida ma ise tegelikult endale rohkem meelde tuletama peaksin: "Kõik on mõtlemises kinni ja kui mõtlen, et päev on halb ja vastik ja paha, siis nii ongi, aga kui otsustan selle heaks teha, siis läheb ka hästi."

Järgmises peatuses läks ta juba maha ning korra tekkis mul isegi tunne, et kujutasin seda endale ette ning rääkisin trollis omaette. Veel kooli jalutades mõtlesin sellest, aga ikka kuidagi ei suutnud neid helgemaid mõtteid esiplaanile tuua. Kott oli raske ja põlved valutasid ning tormamisest oli kohutavalt palav ka. Tundi jäin muidugi hiljaks. Mingi hetk päeva jooksul siiski tuli parem tuju, nagu alati, sest selliste imetoredate ja naljakate klassikaaslastega on pea võimatu halvas tujus olla. See pani omakorda mõtlemagi sellest, et kui head inimesed mu ümber on, siis mis veel head on? No näiteks hommikuks ei olnud õed mu banaani ära söönud, õues on päris soe ja no vähe tunde oli ka veel pealekauba. Ehk siis, mul ei ole ju tegelikult mitte millegi üle kurta. Tuju läkski kohe heaks.

Nüüd veel tagantjärgi mõtlen, kui õnnelikuks see mind tegelikult tegi, et keegi selline tundmatu ütleb midagi mõtlemapanevat, mis muudab terve sinu päeva. Ilmselt see võikski olla märk inimestele, et ei ole kunagi halb mõte kellelegi midagi hästi öelda, isegi kui tegemist on võõraga. Panin omaltpoolt positiivse karmaringi tööle ning jaamast koju jalutades naeratasin vastutulijatele. Miks ei võiks seda kõik teha? ☺

Tunned ka, et tahad maailmaga positiivseid sõnumeid jagada? Kirjuta [e-mail]!