Ühel suvepäeval üle-eelmisel aasta tuli mulle mõte üle pika aja talle helistada ja küsida, kas ta tahaks kokku saada. Ta oli nõus. Ja sellest päevast alates saime kokku peaaegu iga päev tol suvel.

Kui kätte jõudis kooliaeg, teadsime, et hakkame üksteist palju vähem nägema, kuna ta pidi kolima Saksamaale. Paar päeva enne kooli sain temalt aga kõne, milles ta teatas, et jääb siiski Eestisse ning lisaks tuleb minuga samasse kooli! Saime veel samal päeval kokku ning olime mõlemad selle üle üliõnnelikud.

Minu parim sõbranna on tõesti PARIM! Ta on kohutavalt abivalmis, sõbralik ja imeline kuulaja. Vahest jahvatan ma tund aega järjest ja ka peale seda tundi aega viitsib ta mind endiselt kuulata, ükskõik, kui igavat juttu ma räägin. Lisaks sellele oskab ta mind alati naerma ajada isegi siis, kui mu tuju on täiesti nullis.

Me käime koos linna peal ning teineteisel külas. Kui me teineteisel külas oleme, siis me tavaliselt laulame, kuna me mõlemad armastame laulmist. Viimastel kordadel oleme üritanud küpsetada. Meie küpsetised pole just parimad tulnud, kuid me ei anna alla! Vahel teeme lühifilme. Meil on ka oma väike lühifilmide sari, millesse oleme kaasanud ka teisi oma sõpru.

Ning mis põhiline, me alati naerame! Me naerame isegi täiesti tühiste asjade peale. Vahetevahel isegi selle peale, kui kumbki meist astub.
Toon näiteks ka ühe väikese näite sellest, miks ta parim on. Oli jälle kord, kui mina pidin tema juurde ööseks minema. Ning ühe esimese asjana, kui ma olin saabunud, näitas ta mulle vannitoas konksu otsas rätikut ja konksu ülale oli kleebitud minu nimi!

Minu parim sõber on tõesti parim ja ta on alati minu jaoks olemas. Ta toetab ka minu kõige hullemaid ideid ja tuleb nendega kaasa. Ma saan ta peale alati loota. Vahest ma mõtlen, kus ma küll oleks kui mul poleks teda...