Kord tuligi kauakardetud päev, mil tuli minna esinema. Peale kummardamist istus ta klaveri taha nagu kord ja kohus. Aplaus oli juba lõppenud, kuid Mari ei mänginud ega mänginud. Paljud mõtlesid, et ta kogub julgust, kuid ei! Vaesekesel ei tulnud lihtsalt meelde, mis lugu ta mängib, ega meenunud ka see, kust ta alustama peab.

Kuna kohal polnud õpetajat, ei olnud kellegi käest abi ka loota. Mõtles ta seal klaveri taga juba päris jupp aega, kui lõpuks püsti tõusis, kummardas ja oma kohale kõndis.

Juhtum leidis aset ligikaudu 40 aastat tagasi, kuid Mari mäletab seda siiani.