FILMIARVUSTUS: “Wall Streeti hunt“ — julgelt näidatakse möllu ja hullust, mis sellise psühhopaatilise elustiiliga kaasas käib
Martin Scorsese on üks neist meestest, kelle töö peale saab kindel olla. Täiesti rahuliku südamega võib kinosaali astuda, sest Scorsese stiil ja tase on sedavõrd hästi aja jooksul paika loksunud ja viimseni lihvitud, et kõrgeim lavastamise tase on garanteeritud. "The Wolf of Wall Street" ("Wall Streeti hunt" 2013) ei ole selles mõttes erand, kuid kahjuks on kadunud varasemalt alati olnud originaalne lähenemine. Kohe kuidagi ei saa ümber tundest, et tegemist on "Goodfellas" (1990) uue versiooniga, mille sarnasused kohati on täiesti üks ühele. Võin julgelt öelda, et film on üks eelmise aasta parimaid, kuid vaevleb tugevalt uudse sisu ja lähenemise puudumise käes. Terve film on sellise tundega, et olen seda juba varem paar korda näinud ning Leonardo DiCaprio on endiselt samasuguses rollis nagu oma viimastes filmides.
Film keskendub Jordan Belforti elule Wall Streetil. Värskelt abiellunud mees on täis unistusi ja suuri plaane börsimaaklerina, kuid kõik muutub kui ta kohtab Mark Hanna nimelist ärimeest. Peale esimese töökoha kadumist on Jordan sunnitud alustama algusest, kuid seekord juba oma enda äriplaaniga. Selle tegemisel tuleb talle appi Donnie Azoff, kellega koos luuakse Wall Streeti kurikuulsaim investeerimisfirma, mis petab oma klientidelt välja miljoneid dollareid päevas. Elades multimiljonäri elu keset orgiaid ja narkootikume, satub mees peagi FBI uurimise alla, mis peagi saadab mehe vanglasse.
Leonardo DiCaprio on kindel A-klassi staar, sest iga film, kus mees oma oskuseid näitab, on automaatselt kõmuline ja kõrgelt hinnatud teos. Mingisugusel põhjusel ei ole näitleja ise veel seda ihaldatud kuldmehikest saanud ega ei saa tõenäoliselt ka selle filmi eest (kuigi on nomineeritud). Enne "Wall Street hunti" ei saanud ma aru, et miks see nii on, kuid nüüd olen üpris kindel, et tean, miks mees kogu aeg seda Oscarit ainult maitsta saab ja mitte käes hoida. Põhjuseks on see nähtamatu joon, millest DiCaprio üle ei suuda astuda. Viimases viies-kuues filmis on mees täpselt samal tasemel ja suhteliselt samasuguses rollis, kus igakord jääb natukene puudu, et olla imestamapanev ja meeldejääv (nagu McConauhey filmis "Dallas Buyers Club").
Eelnevaga tahan öelda seda, et "Wall Streeti hunt" on tavaline DiCaprio film, mida saadab terve kestuse jooksul tugev tunne, et olen seda juba varasemalt näinud. Ülimalt keeruline on seda teost kuidagi esile tõsta, sest väga mitmekesine lavastus on kõrgel tasemel igas aspektis, kuid mitte milleski märkimisväärne. Oma olemuses on film valusalt tõeline ja reaalne kapitalismi lugu, mida saadavad külmad ja südametud karakterid. Räägitavas loos on palju nalja, visuaalselt on teos seksikas, sisuliselt tugevalt korduv ning natukene liiga pika kestvusega.
Teose suurimaks plussiks on liiati ilutsev tugevalt pulbitsev energia, mida kasutatakse käsikirja nõrkuste peitmiseks. Tohutus tempos arenev lugu on sedavõrd kiire liikumisega, et sisendab vaatajale palju jõudu ja adrenaliini, jättes kolmest tunnist väga lühikese filmi mulje. Tõeliselt osav lähenemine sisutiheda ja hea momentumiga teose loomisel. Ainukeseks miinuseks sellise tempoga liikumisel on usutavuse kaotanud karakterid, kelle olek ja käitumine on niivõrd palju üle võlli keeratud, et neist keegi enam ei tundu reaalne inimene.
Käsikiri on kõigele vaatamata tõeline meistriteos. Üpris selged loogikavead ja reaalsete inimeste kujutamise viis on andestatavad, sest räägitav lugu ja karakterid on äärmiselt kaasahaaravad. Film on täidetud nauditava dialoogiga, mida kantakse ette veatult ja voolavalt. Vaheldust pakuvad Scorsese mõned pikad motiveerivad kõned ja monoloogid. Väga vaevutu sujuvusega annab lavastaja igale karakterile omad momendid särada ning vaatajal on hea võimalus saada detailne pilguheit börsi halastamatusse maailma. Ainsad karakterid, kes ei saa sõna ja momenti on filmis olevad naised. Nemad jäävad sõnatuteks objektideks, andes teosele väikese šovinistliku vaatenurga.
Terve lugu põhineb samanimelisel raamatul, mille kirjutajaks on antikangelane Jordan Belfort ise. Räägitav seiklus on kohati vaimselt haige, ilma igasuguse moraalse kompassita ning saadab sõnumi, et rikkus tihti võrdubki tühjusega. Karakterite tegevus ületab igasugused eetilised ja moraalsed piirid, tekitades vaatajas piinlikust, et julgetakse selliste naljade üle naerda. Iga momendi taga, mis filmis aset leiab, on kusagil peidus ohver, kes jääb ilma oma teenitud rahast. Tihti on see naljakas, sest lugu on räägitud läbi Jordani silmade, mis tähendab, et mitte kordagi ei ole tunda kahetsust ega vajadust ohvrite poole jutustamiseks. Valusalt reaalne on seegi, et kõik mehed pääsevad karistusest ja elavad õnnelikult edasi.
Ridade vahele on peidetud mitu kritiseerivat sõnumit börsi ja investeerimise kohta. Julgelt näidatakse möllu ja hullust, mis sellise psühhopaatilise elustiiliga kaasas käib. See on ka põhjus, miks filmis on suures koguses seksi ja alasti naisi. Tervikuna on film väga tugev, kuid kahjuks minule jäi vähekene kuivaks ja harjumuspäraselt tuttavaks. Kuna filmi sisuks on sedavõrd kõmuline teema, siis edu on garanteeritud.
Teosest on väga lihtne välja tuua sadu tsitaate, muusika jääb meelde ning väga hästi tehtud narkouimas olemise stseenid komplimenteerivad tegijate vaeva. Jonah Hill enam ei üllata kohe kuidagi ning leian, et mehe nominatsioon on selge liialdus, kuid DiCaprio imeline autosse roomamise stseen on tõesti kuldaväärt esitlus. Lõpetuseks ütlen, et film on kõrgest klassist, kuid mitte midagi uut ja sedavõrd erilist, et olla väärt parima filmi Oscarit.
Teosele hindeks annan korralikud 7/10
Rohkem arvustusi, aasta parimaid ja palju muud leiab Filmiarvustuse leheküljelt.
