Miljoni kaotanud menukirjanik Alan Adojaan: pruudid jätavad maha ikka pärast laostumist

Möödunud aasta lõpul tekitas kohalikul kirjandusemaastikul palju elevust endise kinnise eliitklubi Shah omaniku Alan Adojaani humoorikas debüütromaan „On nagu pole“. Hullumeelseid seiklusi ja põnevaid karaktereid on raamatus lausa kamaluga. Oma järgmist teost silmas pidades on mees lennanud Indoneesiasse inspiratsiooni hankima. Just Bali saarelt Nelli teataja ta kinni nabiski.

Sinu kirjanikukarjääri eelne minevik on olnud ikka väga sisutihe. Oled töötanud isegi Meegomäe lahingukoolis (1997-1998 – toim.). Lõõgastusekspert nagu sa oled, ehk räägid paari sõnaga, kuidas kaitseväe ohvitserid pidu panevad?
Minevik on tõesti kirju nagu kaltsuvaip, annab harutada. Lahingukoolis oli kõva kord majas juba 90ndate lõpus, aga küll oli mul mitmeid teisi sõpru mundris, kes oskasid päris korralikult lõõgastuda. Ühele härrale meeldis näiteks švipsus peaga, automaat seljas ja täies varustuses, ülikooli ilmuda. Teise mehega loopisime ükskord baarist tulles lõhkepakette autoaknast välja. Eks stress taha maandamist ja lollused tegemist, igas ametis. Tänasel päeval muidugi enam taolisi sigadusi teha ei saa, aga eks kerge voolu all ole kindlasti mõni mees regulaarselt.

Ja pärast „kahurilihatööstust“ ootas sind uus ametipost lihatööstuses. Tapamaja meestega ikka viina viskasid? Pärast seda kõike ikka liha sööd?
See oli üks kummaline aeg minu elus. Mäletan elu lõpuni esimest tööpäeva, kui tulin, ülikond seljas, mingi 25aastane nolk, tehasesse. Maja oli tühi ja tootmisjuht tegi ringikäiku majas. Ühel hetkel astume sisse ruumi, kus konksu otsas kümned searümbad, veri põrandal. Ruum on külm, hämar, nagu õudusfilmis. Kahemeetrine, hullu pilguga habemik, astub nuga käes minu poole, hambad irevil, ja küsib: "Noh poiss, kas sa ei karda?" Umbes viis sekundit kestis see hirmus hetk, siis möirgas ta juba naerda. Hiljem selgus, et on väga muhe musta huumoriga mees, aga mul ikka korraks viskas üsna jahedaks. Liha eriti ei söö peale seda töökohta. 

Üsna „On nagu pole“ alguses kaotad sa börsil miljoni. Olid parasjagu Brasiilias, lõid arvuti lahti ja börsikontolt vaatas vastu ümmargune null. Kas olid miljoni kokku ajanud raske tööga või pigem teenisid raha börsil skeemitades?
Väikse algkapitali panin sisse ja siis skeemitasin suureks. Üldiselt ei ole vaja palju raha, et börsil seda suureks puhuda. Võimendustega oskad mängida ja distsipliin on tugev, siis tuhat-paartuhat eurot on juba hea algkapital. Ja tõenäosus on börsil ikka väga palju suurem kui lotot mängides, sest on olemas loogika ja mõistetavad protsessid, mitte pime juhus. Mina muidugi tegin oma raha siis kui hõbe ja kuld üles rakettisid ning pime-loll-käteta mees oleks ka seda suutnud. Ja kaotasin üleöö, kuna USA valitsus tegi inetu triki ja ise läksin ka hooletuks.

Kas su pruut jättis su maha enne või pärast laostumist?
Pruudid jätavad maha ikka peale laostumist. Vaesumine ei tee kellegile head, peale munkade võib-olla. Neil pole ka samas vaja naisi. Hea, muretu elu. Promo oli raamatul kõva – paljad naised, fotoreportaažid ja ettelugemised.

Aga kuidas müüginumbritega lood? Eesti turg on ju nii kuramuse väike.
Jah, Eestis üheski reklaamis vist pole naine teleklipis end päris alasti võtnud enne. Müük on olnud väga hea, pool suurest tiraažist on lännu. Ja seda üsna lihtsal põhjusel - huumorikirjandust Eestis on vähe ja kes ei tahaks korralikult itsitada ja laksaka positiivset lugeda kõige selle nutu ja hala vahele? 

Mis sa arvad, kas „On nagu polel“ võiks olla minekut ka inglise-, soome- ja venekeelsena?
See on ilus unistus. Võib-olla tõesti teistele skandinaavlastele klikib sama huumor, aga sealsed turud on kõvasti kurjema konkurentsiga. Et paberraamatuga sinna trügida, peab sul papp puuga seljas. Raamatu välja andmine pole mingi odav sport.

Praegu kirjutad juba uut raamatut. Oled inspiratsiooni saamiseks põrutanud Indoneesisasse ja kohe-kohe lendad edasi Taisse. Kas Bali saare ööelu on võrreldav Rio de Janeiro või Sao Paulo omaga?
Kuule jaa! Raamat "Söö, palveta, armasta", mis saare maailmakuulsaks tegi, kirjeldab Balit kui kaunist jooga- ning loodusearmastaja paradiisi. Paradiisi on see raamat suuresti ka hävitanud. Põhja pool on vaikseid ja kauneid paiku palju, ent põhikohad on täis laksu all austraalia noori ning möll on kohati ikka väga raju. Minu arusaamine maailma suurima moslemiriigi tuntuimast saarest oli väga teistsugune, aga selgus, et seal on hoopis kõva seksi- ja peoturism käimas.

Üks sõber ütles, et oled eesti Bukowski: oma kangelastegudest naiste ja kõiksugu meelemürkide rindel alates alkost ja lõpetades ayahuascaga räägid sa üsnagi vabalt, vahel ka vihjates. Kuidas sellisesse võrdlusesse suhtud?
Hahaa, no seda vist tuleks kurja komplimendina võtta. Minu jaoks defineerib Bukowskit sügav pohuism. See mul puudub pea täielikult. Eesti Bukowski on kindlasti Kender hoopis, kui üldse nii võrrelda saab. Samas, Bukowski on öelnud irvitades: "Elu algab kuuekümneselt!" Nii et eks saab näha, kõik võib muutuda…

Kui nüüd meelemürkidest rääkida, siis oled sa endise ööklubi omanikuna eesti koorekihi narkopaneku trendidega vist üsnagi kursis. Tsiteerin korraks itaalia semiootikut ja kirjanikku Umberto Ecot, kelle arvates on majanduskriisis süüdi kokaiin: „Kõik turuga seotud inimesed, inimesed tipus, kes otsustavad, tõmbavad palju kokaiini ninna. Ja kui sa kokaiini tõmbad, saab sust teatud mõttes impotent – sa tahad teha palju asju, aga ilma mõtlemata ja seda tegelikult suutmata. Su suhtumine ja maailmataju muutub radikaalselt.“ Kuidas Eco juttu suhtud?
Umberto Eco on üks väga tark mees, aga see on kindlasti rohkem kujundlik idee. Paljuski võis tal ka õigus olla, aga pigem on see, mis turgudega juhtus, suuresti lääneriikide valitsuste- ja ka pankade laenupoliitika süü. Ma ütleks, et toonane eufooria ja hullumeelsed skeemid baseerusid inimeste ahnusel, naiivsusel ja kuritegelikul ajendil. Ning see pole kaugeltki esimene kord, taolisi krahhe on juhtunud ju regulaarselt viimase 100 aasta jooksul. Midagi neist muidugi ei õpita, rahva mälu on lühike. Aga mis eliiti puutub, siis ma ei ütleks küll, et nende pidutsemine millegi poolest hullem oleks, võimalusi lõbutsemiseks on rohkem lihtsalt. Aga ööklubi ongi omamoodi raviasutus, kuhu tullakse auru välja laskma. DJ palge ees on kõik võrdsed.

Ja lõpetuseks, soveti ajal kuulusid kirjanikud suuremas osas ikka nomenklatuuri sekka ja said „õigete“ asjade kirjutamise eest nautida kõiksugu hüvesid. Kas tänases Eestis oleks võimalik ainult raamatute kirjutamisega ära elada, seda enam et oled teinud ööklubi-äriga lõpparve?
Lemmik-küsimus! Kurat, nõuka ajal oli vist parem tuntud kirjanik olla. Oi kordades, ma usun. Tänapäeval võib iga suvaline tegelane selleks hakata, nagu minu pealt näha. Ei mingit atesteerimist ega kontrolli, kirjasta mis jampsi tahad. Täna Eestis kindlasti ära ei ela. Võib-olla vaid Kivirähk, kuigi ma kahtleks. Kirjastamiskulud on suured ja raamatupoodide protsent rasvane. Ega raamatud muidu nii kallid oleks. Tulevik on e-raamatutes ja iseavaldamises, ma usun.