Ma ei vaja valentinipäeva, et end erilisena tunda, tantsin jäätisega peegli ees ja olen rõõmus!

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Kujutan ette, et täna on stressirohke päev kõikidele inimestele, kes on suhtes. On viimane aeg välja mõelda, mida kinkida oma kallimale valentinipäevaks ning kuidas elada see päev üle nii, et jääks mälestusi pikaks ajaks.

Koolis saab lisaks sõbrapäevakaartidele saata ka roose ning šokolaade. Nii võib üllatada oma salajast silmarõõmu. Mina ei leia siit mingit rõõmu ega õnne, kuna endal pole poissi ning kavatsen selle päeva veeta hoopis isaga teatris (mitte et mul valikut oleks, ta päriselt sundis mind kaasa minema). Ei oota ma ka ei mingeid kaarte ega roose. Samamoodi ei kavatse ma šokolaadikarbiga nutta enda toas, kuna "keegi ei armasta mind".

Ma võtan selle päeva vastu kui tüüpilise reede, ning olen õnnelik, et nädal lõpeb. Peale kooli käin veel poes ning ostan endale hulga süüa, et homme saaks snäkke nosida ja voodis õudukat või komöödiat vaadata. Jumala eest, mitte romantilist komöödiat.

Panen käima oma Arctic Monkeyse vinüülplaadi ning tantsin koos enda jäätisega peegli ees ja tunnen sellest rõõmu. Ma ei vajagi valentinipäeva, et tunda ennast erilisena.