Sõbranna küpsetatud banaanimuffinid ja sõbrapäeva sushiplaanid tegid argipäeva helgmaks

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Oli jälle see päev, kus esimeseks tunniks oli soome keel, mis alati venib. Seekord tegin edusamme ja ei jäänud sinna hiljaks. Jõudsin tundi, kuigi põdesin väga, et sealt midagi head ei tule, sest reedel pidime ilma õpetajata harjutama soome keele päeva raames laulu, mida me otseloomulikult ei teinud, vaid läksime koju. Keegi pole isegi laulu välja valinud.

Tuju polnud mul ka just selle päeva alguses kiita. Enne ajaloo tundi istusin vahetunnis üksi ja klassiõde tuli minu juurde oma eelmisel päeval küpsetatud banaanimuffinitega, see tegi juba tuju paremaks. Me istusime ja rääkisime.

Edasi venis see päev nagu ikka, meil oli füüsikas kontrolltöö, mida ma isegi oskasin. Ja nagu niuhti oli see kohutav päev läbi. Peale seda tuli koju minnes mõte, et lähen trenni. Jõudsin koju ja mida ma tegin? Mõtlesin, et panen hetkeks silma kinni ja järgmine hetk ärkasin ma kell 19.00 õhtul ja trenniminek jäigi vaid plaaniks. Kuid ma olin õnnelik, et ma olin saanud ennast välja magada.

Hiljem mõtlesin, et kuna lubasin oma sõbrannale sõbrapäeva puhul teha midagi head, siis keedan riisi valmis, et järgmine päev oleks lihtsam neid sushirulle meisterdada. Kokkuvõtteks masendunult alanud päev osutus paremaks kui ma eeldasin.