Esimese asjana jäi silma ebaharilik viisakus inimeste poolt ühistranspordis. Istusin bussis suhteliselt keskel ning kuulsin tihti kedagi ütlemas: “Soovite istuda?” Üks neiu tuli väikese lapsega bussi, mis peale üks tüdruk tõusis püsti ja ütles, et seal on vaba koht ning ma lähen nagunii kohe maha. See kõik oli lihtsalt ääretult positiivne.

Isegi klienditeenindajad olid rõõmsamad kui muidu. Igalpool oli naeratusi ja rõõmsameelseid inimesi. Ja muidu need tänaval kohatud sõprade kallistused ja head soovid — need andsid kõigele extra poweri. 

Tõeliselt meeldiv oli tänaval ringi liikuda ning õhtul möödunud päeva meenutada. Kurvaks teeb aga fakt, et juba järgmisel päeval oli kõik totaalselt muutunud - ainult paar naeratust linna peal, tõsised klienditeenindajad ja viisakuse puudumine ühistranspordis. Ma ise üritan panna inimesi naeratama. Eriti proovin seda teha klienditeenindajatega, kes vahel tunduvad väga mornid ja tõsised. Kui pärast õnnestub nende näol naeratust näha, siis on tunne nagu oleksin millegi väga heaga hakkama saanud. 

Tegelikult on arusaadav, miks inimesed valetinipäeval nii õnnelikud on. Saadakse palju sokolaadi ja kingitusi oma sõpradelt. Mõned veedavad selle erilise päeva oma kallima seltsis ning naudivad kvaliteetaega. Teised jällegi saavad mõne suure üllatuse osaliseks, mida sõbrad neile korraldanud on. Saadakse rohkem kallisi kui muidu, kingitakse üksteisele midagi ilusat ning veedetakse lihtsalt aega oma sõpradega. See päev on mõnus nagu jaanipäev, jõulud ja aastavahetus. 

Igapäev kingitusi ja lilli saada vast ei õnnestuks, aga kas ainult asjad panevad siis meid naeratama ja hästi tundma? Me peaksime lihtsalt vaatama rohkem enda ümber, väärtustama sõpru ja lähedagi ning nautima igat hetke nii kuidas võimalik. Nii on meie ümber alati positiivsed naeratavad inimesed, kes meie päeva veelgi ilusamaks muudavad. Päikest! :)