Pean väga vajalikuks oma organismi appikarjeid märgata

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Olen reedest alates ennast väga kehvasti tundnud, sest külmetus on mind maha murdnud ja pidin seepärast loobuma kauaaegse sõbranna ja ka oma isa sünnipäeval osalemisest. Muidugi tegi see mind väga kurvaks, aga positiivne on see, et järelikult see talv-kevad ma enam haigeks ei jää. Iga aasta juhtub seda vaid korra ning pärast muutuks mu organism nagu immuunseks. Seda kuni järgmise aastani muidugi…

Tavaliselt muserdab mind ka see, et kasvõi ainult päeva koolist puududes tekib väga palju järeltöid. Seekord võtan asja kuidagi rahulikult ja olen kodus olemise jooksul ka vaikselt asju teinud, et pärast lihtsam oleks. Pean praegu olulisemaks tegeleda probleemiga, miks just nüüd mu organism niimoodi errorit ette lööb ja siis selle lahendama. Ilmselt vahepealsest suurest pingest see tuli.

Ma olen inimene, kes väga austab seda, mis mulle antud on ja pean väga vajalikuks oma organismi appikarjeid märgata. Täpselt sellised külmetused või kasvõi lihtsana näivad kerged peavalud seda ongi — märk, et nüüd on stop ja vahelduseks kõigele muule peab ka endaga tegelema. Seega pean seda paaripäevast puhkust oma väikeseks rõõmuhetkeks, mil sain rahulikult mõelda ja oma organismi taas tegutsemisaltiks turgutada.