Uisutamine oli täna veelgi põnevam, kuna väljakul olid ka Simple Sessioni julged sõitjad

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Olin haigena kodus ennast välja puhanud, mistõttu tundus koolipäev lihtne. Isegi viimased tunnid jäid lõpust ära. See tähendas seda, et ma sain koju minna ja peale seda uisutama.

Kui ma hakkasin peale kuuendat tundi koju liikuma, siis avastasin ma taas, et kaotasin kaks nädalat tagasi oma võtmed ära, ja nagu ma kartsin, oli vanaema kodust ära ning ma ei saanud koju. Nii et ma pidin mööda linna kolama kuni neljani.

Otsustasin minna üle pika aja Vapianosse sööma. Seal sõin ikka kõhu punni täis nagu alati. Peale seda käisin Postimaja Rimist läbi, võtsin endale vee ja lehttaigna õhtuseks koogivalmistamiseks ja liikusin vanalinna, et uisutama minna.

Uisutamine oli täna veelgi põnevam, kuna seal väljakul olid ka Simple Sessioni paljud esinejad. Sai tervelt 40 minutit neid imeletud, sest nad on nii ägedad ja julged.

Peale seda läksin klassiõega veel Coffee In'ist läbi ja võtsime Strawberry Latte'd endale. Kolasime veel Viru Keskuses ringi ning siis hakkasime uuesti kodupoole asuma.

Poolel teel koju tuli mul idee, et jalutan mere äärest kuni Lasnamäeni jala, ning seda ma tegingi. Oli hea mõtteid mõlgutada ning jalutada.

Kui koju jõudsin, siis hakkasin oma vanaemale homseks sünnipäevaks Napoleoni kooki tegema, tuli hea välja, ning loodan, et tallegi maitseb.
See päev on väga korda läinud ja nii optimistlikku päeva pole ammu olnud.