Laulsin ja tantsisin omaette, mul oli hea tuju ja ka teised said naerda

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Kell 6.30 helises mu äratuskell, panin selle jälle kinni, sest teadsin, et vanaema tuleb ja äratab mu kohe üles. Paar minutit hiljem tuligi vanaema ja hüüdis: "Käti, ärka üles, homme saad Rootsi minna, aga enne pead kooli minema!" Selle peale ajasin ennast voodist üles ja hakkasin liigutama.

Koolis oli jälle selline tavaline õhkkond, esimeses tunnis oli soome keeles töö, mis mul väga hästi ei läinud, aga ma ei lasknud sellel oma tuju rikkuda. Järgmisena hakkaks ajalugu ja peale seda matemaatika kontrolltöö, mis läks mul üllatavalt hästi, sest ma oskasin kõike.

Siis oli vene keel ning peale seda füüsika, kus ma keset tundi hakkasin omaette tantsima, kui klassiõed seda tähele panid, oli nalja kui palju.

Peale seda hakkas inglise keel, kus tegime rühmatööd ja siis see viimane tund...keemia, kus enne tundi istusin maas ja laulsin omaette ja jälle oli nalja kui palju.

Peale kooli tulin koju, pakkisin oma asjad ning sain vanaemalt raha, et minna Rootsi asju kaasa ostma. Panin oma trenniasjad kokku ning läksin linna. Mu parim sõbranna tuli mulle trenni vastu ja läksime Mustika Keskusesse, pidin oma kummikud sealt ära tooma, aga kohapeal sain teada, et need saab alles 10. märtsil kätte. Siis liikusin koju ja mõtlesin, et hakkan kohe kirjut koera tegema, aga panin silma kinni ja ärkasin kell pool üheksa, millepeale ma tormasin kohe kirjut koera meisterdama ja see tuli isegi normaalne välja.

Kõige rohkem on mind täna kaasa aidanud selline suhtumine, et jää positiivseks, sest ükskõik, mis ka ei juhtu, kõike tuleb nautida!