Eelistan iga kell reaalses elus suhtlemist internetis tšättimisele

Igal veebruarikuu tööpäeval kirjutab Noorte Hääles üks noor inimene sellest, mis teda viimati tõeliselt õnnelikuks tegi. Tahame tõsta lugejate teadlikkust õnnelik olemise olulisusest ja loodame, et kui me kõik selle priortiteediks seame, siis muutubki meie keskkond selles suunas, et meil kõigil oleks siin hea elada.

Vahel ei pane tähelegi kui kiiresti aeg tegelikult lendab ning mõne inimesega nägemisest võib möödunud olla juba kuu või kaks. Viimase nädalavahetuse tegigi õnnerohkeks see, et nägin oma sõpru, keda kaua polnud näinud.

Oli väga-väga meeldiv jutustada ja taas ennast üksteiste eludega kurssi viia. Eelistan iga kell reaalses elus suhtlust internetis tšättimisele. See on ikka hoopis teine asi, kui näed teise ehedaid emotsioone, kuuled tema naeru ja saad teda kallistada. Sellised hetked ja koosolemised jäävad meelde.

Pühapäev oli tore ka selle poolest, et käisin üle pika aja kinos. Kellele vähegi meeldib selline tegelikult tüüpiline ameerikalik film, kus on palju tegevust, lärmamist, seksi ja narkot, siis soovitan filmi The Wolf of Wall Street (aga päris väikestele siiski mitte, film pole lihtsalt niisama 16+).

Pärast veel Balti Jaama jalutades otsustasime sõbrannaga minna üles ühele kindlale vaateplatvormile, kus varem käinud olin, kuid eksisime ära ja jõudsime hoopis teisele ning veel kolmandalegi. Pime tuledesäras linn on lihtsalt imeline! Üldse Vanalinna hõng on hoopis teistsugune, kuidagi veidi maagiline.

Alustasin ka paar päeva tagasi Instagram’is sellist hashtag’i nagu #100happydays ehk 100 päeva järjest postitad pildi millestki, mis sind too päev õnnelikuks tegi. Minu meelest annab veel positiivsust juurde, sest mõtled, et tahad selle hetke päevas leida ehk kogu mõtlemine ongi positiivne ning kui leiadki sellise hetke, siis see veel omakorda teeb positiivsemaks. Nii vahva!

Kõige lõpuks sooviksin lugejatele meeletult toredat Eesti Vabariigi sünnipäeva! Olge paid!